Sarjas “Punane raamat” on sel aastal ilmunud kolm erineva maailmakäsitlusega raamatut. Seob neid kõiki aga see, et tegemist on väga väärt kirjandusega, mis igale ajaproovile vastu pidanud.
Vene kirjanduse tundmatu pärl
Paljud armastavad öelda, et vene kirjandus on nende suur lemmik. Ühtlasi lisatakse, et kahjuks on kõik hea juba loetud. Õhatakse, meenutades mõne lemmikraamatu esmakordset lugemist, nagu kaua koos elanud paarike armumisaegadele mõeldes. Leonid Tsõpkini raamatut “Suvi Baden-Badenis” on kriitikud pidanud tundmatuks pärliks, mis ühtäkki rambivalgusse sattus.
Vaevalt, et asjasse pühendamatud oskasid Leonid Tsõpkinit kirjanikuks pidada. 1926. aastal Minskis vene-juudi perekonnas arstide lapsena sündinud Tsõpkin oli tunnustatud patoanatoom, kes uuris ühes Moskva instituudis kasvajaid ja ahvide bioloogiat.
“Suvi Baden-Badenis” on hümn vene kirjandusele ja eriti Dostojevskile. Romaani keskmes on kaks reisi. 1867 sõidab Fjodor Mihhailovitš Dostojevski koos abikaasa Anna Grigorjevnaga võlgnike eest pakku Baden-Badenisse.
Keskealise kirjaniku ja noorukese masinakirjutaja suhted pingestuvad. Nende looga põimub kirjeldus teisest rongisõidust, kui minategelane, ilmselgelt Tsõpkin ise, sõidab nõukogude ajal Moskvast Leningradi ning loeb Anna Grigorjevna päevikut. Vahele on pikitud ridamisi vihjeid vene kirjandusele, sellega seotud paikadele ja inimestele. Tsõpkin kirjutab kirjandusest, armastusest, mängukirest, ajaloost ja paljust muust, mis sinna vahele jääb. Raamat on kirjutatud katkematu lindina, see on peaaegu mõttevoog ning jäi Tsõpkini ainsaks pikemaks tekstiks.
1981. aastal toimetasid UPI Moskva korrespondendid käsikirja Ameerikasse. 15. märtsil 1982. helistas Tsõpkinile Ameerikast poeg Mihhail, kes teatas, et isa raamat oli avaldatud New Yorgis vene emigrantide ajakirjas. Nädal aega hiljem tabas Leonid Tsõpkinit südameatakk ja ta suri.
“Suvi Baden-Badenis” vajus vahepeal unustusse, kuid kümmekond aastat tagasi avastas enda jaoks selle raamatu Susan Sontag. Suures osas tänu Sontagi kaasabile on tema järelsõnaga väljaanne viimastel aastatel ilmunud paljudes riikides ja seda on saatnud suur menu.
Tauno Vahter
Viiskümmend aastat hiljem
Lugejad läbi aegade ei ole Ray Bradbury “451º Fahrenheiti” liigitamises olnud kuigi üksmeelsed. Enamasti teatakse Bradburyt kui ulmekirjanikku ja sestap loetakse ka “Fahrenheit” üldiselt ulmekirjanduse hulka. Samas on neid, kes asetavad selle täie enesestmõistetavusega ühte ritta Orwelli “1984” ja Huxley “Hea uue ilmaga”. Õigus on ilmselt mõlemal leeril, sest romaan kannab selgelt nii ulmekirjanduse kui kaantiutoopia märke. Viimaseid allakirjutanu arvates siiski rohkem.
1953. aastal, kui romaan esimest korda ilmus, oli see kindlasti aktuaalsem, kui paarkümmend aastat hiljem, kuid nüüdseks on ehk jälle üha enam oluliseks muutumas.
Kui Bradbury teost kirjutas, oli maailmal raamatupõletamine kui sümbol veel väga hästi meeles ning toonastele lugejatele mõjus see kindlasti oluliselt ähvardavamalt ja reaalsemalt kui hiljem, mil mälestus totalitarismist vabas maailmas aina kaugemaks muutus. Eriti kummastav oli selles valguses muidugi raamatu esmailmumine eesti keeles totalitaarse riigi koosseisus juba 1959. aastal.
Nüüd näikse teos aga jälle aktuaalseks muutunud olevat, sest paljude ühiskonnateadlaste arvates on totalitarism maailmas taas pead tõstmas, ehkki seekord varjatud, demokraatlikul kujul. Ehk üsna täpselt sellisena, nagu Bradbury seda “Fahrenheitis” kujutab.
Ei kasuta juhuslikult meie aja ehk skandaalseim dokumentalist Michael Moore just selle teose parafraasi oma kõrgelt pärjatud filmi pealkirjaks. Tõesti, Moore’i maalitud pilt Ameerikast sarnaneb Bradbury nägemusega lausa hämmastavalt, aga eks ole siin kindlasti tegemist ka taotlusliku faktiesitusega, mis ei pruugi alati päris objektiivne olla. Küll aga on sarnasus 1953. aasta antiutoopia ja praeguse maailma vahel mõnes punktis lausa ehmatavalt suur ning “451º Fahrenheiti” nüüd, umbes 50 aastat hiljem, jälle aktuaalsust omandamas. Ning ajaproovile vastu pidanuna tegelikkuse valguses taas ulmekirjanduse poolelt antiutoopia poolele kaldumas.
Mihkel Mõisnik
Miljon aastat hiljem
Kurt Vonneguti “Galápagos”, ameerika postmodernse vanameistri kaheksas eestindus, kuulub kindlasti tema tähtsamate teoste hulka. Pilked inimkonna pihta lähtuvad seekord darvinistlikust evolutsiooniteooriast.
1986. aastal saabub rühm turiste üksildastele ja liigirikastele Galápagose saartele, mille kuulsus põhineb teadupärast just Darwini töödel. Samal ajal ülejäänud maailma tabav kataklüsm muudab nad ainsaiks inimolendeiks maamunal ning uue liigi esivanemaiks. Üleskutse “tagasi loodusesse” omandab eriti sõnasõnalise tähenduse, “looduse kroon” võetakse peast, lihtne turismiretk muutub miljoniaastaseks evolutsiooniliseks rännakuks, mida lugeja jaoks jälgib ja vahendab Vonneguti järjekordne alter ego, Kilgore Trouti laevaehitajast poja vaim.
Uue liigi Aadamad ja Eevad on verepilastuslikust ühendusest sündinud ja vanade daamidega abiellumise kaudu varanduse teeninud gigolo James Wait, bioloogiaõpetaja ja vastne lesk Mary Hepburn, jaapani arvutigeenius Zenji Hiroguchi (õigemini tema tõlkeid ja tsitaate pilduv kompuuter), tolle naine Hisako, kelle geenid on aatomipommi radiatsioonist muundunud, noalaeva kapten Adolph von Kleist ning kuus orvuks jäänud näitsikut kannibalide hõimust.
Ajapikku devalveerub sellest suureajulisest sootsiumist loodusliku valiku (et mitte öelda pimeda juhuse) teel nõtkete kala-inimeste liik, vulkaaniliste saarte viljatud kaljunõlvad muutuvad aga liivarandadega laguunideks.
Autorile tüüpiliselt fragmentaarse ülesehitusega ja ajateljel uljalt edasi-tagasi hüplev “Galápagos” kütkestab ootuspäraselt vaimuka võllahuumoriga: muuhulgas on meie lõpnud liigikaaslased ja muud loomad paleozooloogilisi tabeleid matkides tärniga märgistatud. Kohatine süžeeliini pidurdav süüvimine ökoloogilistesse ja sotsioloogilistesse üksikasjadesse muudab teose Vonneguti muudest romaanidest ehk mõnevõrra raskemini loetavamaks, kuid – julgen kinnitada – seda mõjuvamaks. Ja lõppkokkuvõttes kumab misantroopsest raamatust ometi läbi usk inimkonna muutumis- ja õppimisvõimesse.
