Kirjastajad on ignorantsed vereimejad, kes ostavad odavalt kulda kokku ja müüvad seda tohutu vaheltkasuga. See on tüüpiline arusaam kirjastajatest. Ilmselt seetõttu, et mõnikord peab see paika. Mida kirjastajatest arvatakse ja mida jätavad nad tavaliselt rääkimata?
Kirjastuse jaoks on kõige tähtsam vara inimesed. Ausõna. Aga üsna väikese vahega järgnevad plaan ja raha. Plaan tähendab tulevikus ilmuvate raamatute graafikut. Praegu on Tänapäeva plaanis tublisti üle 100 raamatu, nii et käes on juba 2007. aasta. Pikemat plaani varjavad kirjastajad nagu kanaema mune. Oleks ju rumal plaan seinale kleepida ja konkurendid külla kutsuda. Aga me olime siis alles natuke kogenematud. Hoian minagi silmad lahti, kui teisi kirjastusi külastan. Konkurentide saabumisel oleme peitnud ettevalmistamisel töid ja tõlkimisel raamatuid. Sahtlitesse ja kappidesse pole meil vägisi sorima tükitud. Enamasti.
Kirjastajad kohtuvad üksteisega harva. Kiidetakse kõigi raamatute müügiedu. Kust need allahindlused küll tulevad? Konkurenti kuulatakse hoolega, lobisejate ideed varastatakse ja kõige kurvem on see, kui teise korralikku tööd lörtsitakse kiirkorras tehtud koopiaga, mis ilmub pisut varem.
Mis on kirjastajate ringkaitse? See on teooria, et kirjastused avaldavad ainult oma sõprade käsikirju. Tõde on pigem see, et kirjastajad julgevad avaldada neid raamatuid, mida keegi ka ostab või loeb. Enamasti kirjastaja teab. Häid käsikirju on alati puudu.
Kui tunnistad, et raha on kirjastamisel tähtis, siis mõni ülalpeetav kirjastaja võib sind maa sisse tampida ja öelda, et kõige tähtsam on kultuuritõrviku hoidmine. See on häbematult silmakirjalik vale, mille ainus eesmärk on end õilsana näidata.
Kirjanduselu arengule aitab kõige paremini kaasa elujõuline kirjastus, kellel on jaksu suurteks ettevõtmisteks ja korralikuks kirjastamiseks. Ei, enamik kirjastajaid ei mõtle ainult rahale, kuid tahavad turvatunnet, et plaani võetud raamat ei jää suurde kahjumisse. Aga eksivad kõik ja viimane kui kodumaine kirjastus on teinud ka praaki. Enamasti on põhjus kiirustamine või teadmatus, mõnikord lihtsalt ahnus. On häbi, et siiani tuleb igal raamatumessil välismaa kolleegidele seletada, miks ilmuvad Eestis piraatväljaanded isegi väga tuntud autorite töödest.
Tähelepanelik lugeja on juba märganud, et paljud ajakirjanikud kirjutavad peamiselt mõne kindla autori või kirjastuse raamatutest. Raamatuid ilmub palju ja mitmetel ajalehtedel-ajakirjadel on tekkinud oma ärihuvid, mis röövivad niigi nappi lehepinda. Suuresti just sellel põhjusel sündis ka praegune lisaleht.
Tauno Vahter
