Mängult või päriselt?

Ajaleht Raamat nr 10

Diana Leesalu kirjutas noorsooromaani, mis võitis ülekaalukalt Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev poolt korraldatud 2005. aasta noorsooromaanivõistluse. Nii huvitavat, läbimõeldud ja hea sõnakasutusega teksti kohtab harva. Kuidas Diana selleni jõudis, kirjutab ta juba ise.
Diana Leeasalu


Kui kogu lugu tegelikult alguse sai, ei osanud ma selle kohta mitte kuidagi „mängult on päriselt” ütelda. Ma olin täiesti kindel, et on üksnes päriselt. Ja ainult kohati natuke nagu mängult kah. Mäng tuli siis, kui igavaks läks ja mitte halligi polnud nendel pimedatel õhtutel ühikas teha. Ja te ei kujuta ette, mida üks koduse distsipliini ja täiskasvanud inimeste haardest välja pääsenud noor mõistus suudab genereerida, kui tekib reaalne oht igavuse käes otsad anda. Hulluks läksid asjad siis, kui vahe reaalsuse ja mängu vahel hakkas aeglaselt kuid üsna järjekindlalt ära kaduma. Ja mingil hetkel oli mänguasju juba täiesti võimatu päästa…
Ma oleks selle loo kirjutanud varem või hiljem niikuinii. Aga tundus, et just praegu on õige hetk. Kas või pelgalt sellepärast, et praegu ma veel tean ja oskan. Ma ei ole veel suureks kasvanud. Ma ei ole veel välja kasvanud. Ma ei hoia veel oiates kätega peast kinni. Mul ei ole veel keskeakriise, mida noorte inimeste väärtushinnanguid materdades leevendada. Ja ma tean, et vähemalt need, kellest ma kirjutan, usuvad mind. Ja minusse. See on piisav põhjus…
…aga mitte ainus. Teine põhjus on veel. Missioonitunne pole kindlasti mitte õige sõna, kuid on tõenäoliselt esimene, mis teile lugedes pähe võib tulla. Tegelikult on see lihtsalt soov näidata, millised tagajärjed mõnel puhtalt naljaviluks või igavuse peletamiseks genereeritud rumalal ideel võivad olla. Ja et mõnikord võib üks pealtnäha pisike müksamine põhjustada uskumatult suurt laastamistööd. Ma ei taha kellelegi näidata jõhkrust, roppust või vastikuid sündmusi ainult sellepärast, et nii on kihvt ja vägev. Ma tahan näidata tagajärgi koos põhjustega ja raputada pisut neid, kes juba liiga sügavale mängu sisse on imbunud.
Ahjaa…kolmas põhjus. Ma olen natuke tüdinud sellest üldlevinud veendumusest, et noored ei taha enam lugeda. Küsige mõne kooliõpilase arvamust kirjanduse kohta. Ma usun, et võin üsna julge südamega saadava vastuse peale kihla vedada. Aaappiiii… kohustuslik kirjandus!!?? See on igav! See tapab meid. Mul ei ole selle jaoks aega. Ma ei viitsi. Kas teile ei tundu, et kuskil on tehtud viga? Äkki on alustatud valest otsast?
Kõigepealt tuleb tekitada huvi. Ja mis tekitab huvi enamuses noortes inimestes? Äratundmine. Arusaamine. Reaalsus… olgu, vahel ka reaalsuse kaotsiminek. Igatahes, pigem jõuline sündmustele orienteeritud tempokas teemakäsitlus kui pikk ja igav tegelaste sisemonoloog. Äkki tuleks kõigepealt alustada sellest, mis on praegu ning alles seejärel minna ja vaadata, mis oli varem? Siis kui elasid Andres ja Pearu või see paganama veider kuningas Oidipus? Ah, kurat seda teab. Peaasi, et igav ei oleks…

Minu ostukorv