VABA VAIM JA HULLUD TEADLASED

Ajaleht Raamat nr 10

Sind on ikka paelunud hullud või teadlased või hulluvõitu teadlased, ehkki ise sa seda ju eriti pole. Millest siis selline huvi? „Vaba Vaimu Vennaskond” selliste tegelaste ümber keerlebki.


Olen heale küsijale tänulik, et ta mind ennast päris hulluks ei peagi. Arvan, et ta siiski mõneti eksib: kui inimene on pool sajandit elanud ettekujutatavais verbaalseis (vahel ka heli-) ilmades, siis, kui tal just kotkas õlal ei istu, on linnuke peas kindla peale.
Ent teadustega olen ma isegi ju pisut kokku puutunud ning keemiaalase kõrg- (pigem küll „kerg-”) hariduse saanud. Loomulikult on see kõik ebapiisav, mistõttu pean iga uue raamatu puhul, kus teadusest ja sellele lähedastest inimestest juttu, end raske tööga valitud ainevallaga enam-vähem kurssi viima. Miks ma nii vaeva näen? Juba viiekümneselt tekkis mul tõrge nn. puhtpsühholoogiliste romaanide vastu: ma ei osanud inimsuhetest enam midagi uut välja pigistada. Sain aru, et inimeste suhteid saab, kas või patopsühholoogiasse kuuluvaid strihhe kasutades, küll veidi põnevamaks teha, ent varem või hiljem jõuad tupikusse ikka. Täiskuud, söömist, armatsemist ning imelisi looduspilte on üliandekad loojad varrukast puistanud juba aastasadu. Ma tean, et midagi neist paremat mul pakkuda pole.
Ent meie ajastul on palju sellist, mida meie kirjanikest eelkäijad lihtsalt ei saanudki kujutada, sest neid veel ei tuntudki. Thomas Mann oli vist esimene geniaalne kirjanik, kes hakkas väärtkirjanduse ainevalda laiendama, jälgima teaduse arengut esteetika ja eetika aspektist. Mind nakatas teadusehuvi hilises keskeas. Ja seda ka pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt: teadused loovad ju täiesti uue maailmapildi. Jumalat otsime me muidugi innukalt edasi, kuid juba Suure Paugu valgusel ja kõminas…
See kõik on ahvatlev ja eks sellest üritan ma oma uues romaanis kirjutada nii hästi, kui poole sajandi vältel rohkem kui tosin romaani kirjutanuna ära õppinud olen.
küsis Mihkel Mõisnik
vastas Enn Vetemaa

Minu ostukorv