Piisad kannatuste ookeanist

Ajaleht Raamat nr 22

Patarei vanglas on hoitud nii süütuid kui süüdlasi. Eestlastele on ta eelkõige ülekohtuse kinnipidamiskoha sümboliks. Selle sünge ja võimsa maja poole on vaadatud hirmu ja õuduse, aga vahel ka mingi põnevuse või uudishimuga. Sellest vangimajast on lauldud laule. Selle vangla luugi taga on lootuse ja lootusetuse vahel oodanud kinnimõistetud inimeste lähedased. Siit on alanud teekonnad külmale maale ja sinna, kust tagasi ei tulda. Nende seinte vahel on viibinud tuhandeid nõukogude massirepressioonide süüta ohvreid, aga ka sõjajärgsest vastupanust osavõtjaid ja väheseid hilisemate aastate vabadusvõitlejaid. Tuntud ja tundmata inimesi.

Raamat “Võimas ja sünge Patarei” sai alguse 2002. aastal Merle Karusoo kirjast, milles ta tegi juhatuse liikmena Ühendusele Eesti Elulood ettepaneku korraldada elulooline kogumisvõistlus Patarei vangla mälestustest. Mälestuste kogumist kannustas kohustus, et pärast vangla likvideerimist ja enne, kui Patarei hoone saab uue näo, tuleb jäädvustada võimalikult palju ta senisest ajaloost.

2003. aasta jaanuari lõpuks laekus Eesti Kirjandusmuuseumile veidi üle saja kaastöö, mis olid varustatud märgusõnaga “Patarei”. Tehti ka pool tosinat pikemat intervjuud. Saadetud mälestused jutustasid enamasti ajast, millest oli möödunud ligikaudu pool sajandit. Valdavalt meenutati vaid Patarei vanglaga seotud eluperioodi, kuid saadeti ka mõned tervikelulood. Paaril korral oli kogutud mitme inimese mälestusi. Mitmel korral saadeti eluloo Patarei osa kas väljavõttena käsikirjast või ka juba trükis ilmunud raamat, juhtides kaaskirjas tähelepanu vastavatele lehekülgedele. Paljusid nendest, kes viidi Patareisse sõjajärgsel ajal, ei ole enam, kuid järglased hoiavad mälestuste käsikirju ning saatsid väljavõtteid vastusena elulugude ühenduse pöördumisele.

Kinnipeetute kõrval – nagu eeldati – saatsid oma tähelepanekud mitmed, kes olid Patareis viibinud töö pärast või muul põhjusel. Patareis on alati olnud ülekaalukalt mehed, kuid saja kolmeteistkümne arvele võetud teksti autoreist on naisi nelikümmend kolm.

Okupeeritud Eestis said oma mälestusi avaldada vaid vangis istunud kommunistid, ilmutati kogumikke (Trellide taga, 1962) või ka mälestuste raamatuid (Arnold Veimer, Richard Ehrlich jt), milles isiklike mälupiltide osa kummastavalt varjus. Välis-Eestis ilmusid vabadussõjalaste süüasjas vangistatud William Tomingase mahukad mälestused (New York, 1970; Tallinn, 1992), millest käesolevasse raamatusse on valitud mõned katkendid andmaks teatud pilti 1930. aastate Patareist.

Vangla aeg seisab, ümbrus ei muutu, kogemused ja kannatused korduvad. Nõnda aastakümnete jooksul. Seetõttu ei ole käesolevasse valikusse võetud kõiki hästi ja elamuslikult kirja pandud meenutusi, vaid on püütud leida erinevaid pilte ja vaatenurki. Seetõttu on kasutatud ka mõningate varem ilmunud tekstide katkeid.

Kui koguda kokku kõik seni ilmunud mälupildid Patareist, mahuks need vaevalt ühte köitesse, kui kokku panna kõik käsikirjalised mälestused, kuluks köiteid, milles oleks siiski vaid piiratud osa inimlike kannatuste ja üleelamiste ookeanist.

Rutt Hinrikus

Minu ostukorv