Catherine Merridale’i raamat Punaarmeest on uuenduslik, sest keskendub kindralite ja diktaatorite asemel tavalise vene sõjamehe kogemustele. Lugeja ette astub Ivan, vene jalaväelase arhetüüp.

Autor on uurinud kirju, päevikuid, sõjaväelisi ülestähendusi, riikliku julgeoleku dokumente ja sadade ellujäänute tunnistusi. Ta leidis NKVD ettekandeid lahingumoraalist, uurimusi haigustest ja vigastustest ning lahingutest põhjustatud närvivapustuste ehtsuse eitamist. Kuuleme nende meeste tunnistusi, kes on enesetapjalikes rünnakutes kohe surma minemas, teised aga elasid üle nõukogude või saksa vangilaagrid, mille ainsaks eesmärgiks oli inimesed surnuks näljutada. Merridale püüab mõista, kuidas suutsid sõdurid nii kaua võidelda režiimi eest, mis kohtles neid nagu kõntsa või kahuriliha.

Isegi tänapäeval ei soovi Venemaa, et Suure Isamaasõja müüti rüvetaks hirm, argus, marodööritsemine või vägistamised, kõik Punaarmee toime pandud koledused, mida ei saa lahutada nende miljonite hukkunud Ivanide eludest, kes samas peatasid Hitleri vallutusretke. Autor refereerib salastatud uurimusi Punaarmee sisemisest olukorrast ja usutleb osalejaid.

Sõjameeste kogemusi esitatakse Venemaal peetud sõjast suurepäraselt jutustatud loo taustal. Viimases peatükis näitab Merridale, kuidas sõjaveterane on Stalini ajast Putini Venemaani pidevalt kas kõrvale heidetud või poliitilistel eesmärkidel ära kasutatud.

Catherine Merridale on Londoni Ülikooli ajalooprofessor. „Ivani sõda” pälvis 2007. aastal maineka USA sõjaajaloolaste ühenduse Arthur Goodzeiti nimelise preemie, seda on kiitnud mitmed mainekad ajalookirjanikud nagu Antony Beevor ja Tony Judt.