Halli peaga noor mees

Ajaleht Raamat nr 3

“Lugupeetud üliõpilased! Sügisel ei saa te hoogu sisse, siis tuleb teil talveuni, kevadväsimus ja suvepuhkus. Vabandage palun, aga millal te töötate?”
Niisugused olidki Juhan Peegli sõitlemised. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem humoorikad, aga alati vaiksel häälel öeldud ja alati lugupidavad.
Eks meie, üliõpilased, võisime hinge täis ajada ka. Juhan Peegli abikaasa Helgi meenutas alles hiljuti, kuidas ta Juhanit ükskord hilja õhtuni sooja söögiga ootas. Viimaks olnud närvid nii pingul, et ta hakkas abikaasale vastu jalutama. Öö oli käes. “Ja siis nägin oma suureks kergenduseks, et Tähe tänava teisest otsast tõuseb auru. Juhan tuli vuhinal ja puhisedes, põrutas minust mööda, ainult mühatas. Mantel eest lahti, sall ripendamas. Detsembrikuus! Ei tea siiani, kes või mis tal meele nii mustaks ajas.”


Peegli sõnade kaal
Põlvkondadel eesti ajakirjanikel on lugusid Juhan Peeglist. Neid armastatakse rääkida, neis juttudes on uhkustamistki: “Ma olen Juhan Peegli õpilane!”
Maarja Lõhmus võtab enda koostatud raamatu “Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt” eessõnas kokku kogu Juhan Peegli loodud ajakirjandusosakonna õhustiku: “Midagi ei pidanud olema lõplikult kurba meie õpingute ajal.”
Üliõpilasena tundus, et kõik õppejõud, ka Juhan Peegel, on tervenisti meie päralt. Nende kodud olid meile avatud, nende aeg meie jaoks piiramatu. Nad lasid meil rääkida lugusid sellest, kust me olime tulnud ja mida mõtleme. Nad kuulasid meid.


Tema enda lugu
See raamat on Juhan Peegli kõnelus oma otsingutest, kahtlustest ja sellest, millele toetumine on aidanud püsti jääda.
“Lugupeetavad…” alustas Juhan Peegel iga oma loengut. Tema vastas istusid üliõpilased, kes olid sama vanad kui tema päeval, mil “…sain Saaremaalt kirja, milles oli kohutav teade sellest, mis oli kodus 14. juunil juhtunud. Sain kirja kätte siis, kui polk oli miitingul, kus komissar Dobrõnets tõotas viia meid Berliini vallutama. Nutsin eemal ühe männi najal. Poisid küsisid paar päeva hiljem: mis sul viga on, nii palju halli on juustesse tulnud? Ma ei vastanud neile midagi.”
Selles raamatus on Juhan Peegli enda lugu. Kuigi Peegel on oma mälestustes esiplaanile tõstnud inimesi, kellega ta eluteel on kohtunud ja ennast – nagu tavaliselt – tahaplaanile jätnud, avaneb lugejale teise tasandina jutustaja isiksus. Humanist. Teadlane. Eestikeelse ajakirjandusõpetuse looja. Õpetaja.


Ajakirjandus on kultuurinähtus
1990ndate algul, kui hakkasid (taas)ilmuma paljud ajalehed, palusid pea kõik peatoimetajad – enamuses Juhan Peegli üliõpilased – oma õpetajalt uuele üllitisele saatesõna. Professor andis. Kirjutas sellest, mis on olnud ja missugune peaks olema ajakirjandus. Rõhutas: “Ajakirjandus on kultuurinähtus. Eriti väikesel rahval on ajakirjandus eelkõige kultuurinähtus.” Ajakirjandus aga tormab edasi ning mõnikord on põhitõdedest hoopis eemale kihutatud. “Aja nõue” pole siin põhjus, vaid vabandus. Maarja Lõhmus ja Juhan Peegel on raamatu 2. osa nimetanud “Kooskõnelusteks”. Ajakirjandusosakonna loomise loo kõrval on seal ka lugu ajakirjaniku-eetikast.


Lugupeetavaim
Habemega üliõpilasanekdoot räägib tudengist, kes õpib eksamiks ainult vihmaussi, aga saab pileti, kus küsitakse elevanti. “Elevant on küll suur loom,” alustab üliõpilane “aga ometi näeb ta maas vihmaussi…”
Ma mõtlen kogu aeg, et ehk sellepärast ongi Juhan Peegel see, kes ta on, et ta märkab alati ka väikest. Et võib-olla sellepärast on ta oluline ka praegu paljudele, rääkimata professori akadeemilistest saavutustest.
“Lugupeetavaim…” alustab Juhan Peegel iga oma kirja.


Mari Karlson


 

Minu ostukorv