Ajaloolane ja ajakirjanik Anna Reid alustab oma raamatut Siberi põlisrahvastest nii: „Esmapilgul meenutab pilt jõulukaarti. Madalas rohmakas hütis seisab meie ees noor naine, juuksed sädelemas läbi katuseaugu langevate päikesekiirte käes. Tema õla tagant piilub lambanahka rõivastunud mees, naise käes on erepunase ristiga kohvrike. Seljaga vaataja poole on nende ees kummargil kolmas tegelane. Ehkki tema nägu pole näha, näitab rüü, et tegemist on preestri või võimukandjaga: punutud naharibade ning metallist madude ja lindudega kaunistatud rüü sobiks hästi ühele kolmest Idamaa kuningast.”

Kunagi ateismimuuseumis välja pandud maali sõnum on selge. Naine on kohale lennanud arst, kes soovib päästa metsikut maad. Lambanahas mees on lendur, rüüd kandev kuju aga Siberi šamaan, kes kummardab teaduse ja progressi jõudude ees, mida kehastab Nõukogude kommunism.

Siberi põlisrahvaste saatus Venemaal sarnaneb indiaanlaste omaga Ameerikas või aborigeenide omaga Austraalias.

Siberlaste maa vallutasid 17. sajandil õnneküttidest kasakad, tsaarivõim orjastas nad ning nakatas rõugete ja gripiga, Stalini ajal lasti neid maha või saadeti GULagi laagritesse. Enamik Venemaa ajalooteoseid ei räägi neist peaaegu sõnagi.

Tänapäeval on Siberi põliselanikke üle miljoni. Nende seas on seniajani levinud šamanism ja budism ning nad on hakanud taotlema õigust otsustada ise oma esivanemate nafta- ja teemandirikaste alade kasutamise üle. Läänes ei tea paljud inimesed midagi isegi nende olemasolust.

Raamatus „Šamaani rüü” vaatleb Anna Reid Siberi põlisrahvaste elu, toetudes rahvajuttudele ja KGB aruannetele, intervjuudele munkade ja šamaanide, põhjapõdrakasvatajate ja etnograafide, sunnitöölaagrites ellujäänute ja parteiaparatšikutega.

Raamatus võetakse ette rännak läbi nelja sajandi ning seitsmendiku kogu maakera maismaapinnast.

Tulemuseks on ainulaadsete ja enim ohustatud rahvaste elav rühmaportree, mis tuletab meile ühtlasi meelde, et kuigi Venemaa on kaotanud oma Kesk-Euroopa impeeriumi, on tal ikka veel alles Aasia impeerium.