Sõdurite subkultuur ei soosi kirjutamist. Esiteks sellepärast, et sõjaväeline elukorraldus on rangelt reeglistatud ning kirjutamiseks tarvilikku vaba aega on raske leida. Teiseks seetõttu, et sõjavägi on rohkem või vähem suletud, välismaailmale ligipääsmatu institutsioon, kust pärinev info ei ole alati üldiseks levitamiseks. Lihtne sõdur ei tohi kirjutada kaugeltki kõigest, millest ta võib-olla tahaks kirjutada. Sestap kujutab endast suurt väärtust iga sõdurielu kajastus, mis on kirja pandud kirjutamist mittesoosivates tingimustes.
Otse sõjatandrilt
Mario Meriranna “Afganistani päevik” on dokumentaalne teos otse sõjatandrilt, üles tähendatud hoolimata alalõpmatust väsimusest (“Vabandan, olen liiga väsinud, tahan kirjutada, aga ei suuda…”) ja pidevast igatsusest koduselt tuttavate asjade järele (“Võtaks oma väikese seljakoti, kaardi, kompassi ja jalutaks paar päeva Eesti metsade vahel.”), hoolimata hirmust (“Eile toimus see, mida kartsime, lootsime, ootasime – esimene kontakt, see tähendab tulevahetus vaenlasega.”) ja ajapuudusest (“Vahepeal on olnud palju kirjutamismõtteid, aga mitte aega.”).
Raamatus kirjeldab soomustransportööri juhist nooremseersant Merirand oma esimest, 2006. aasta maist novembrini kestnud rahutagamismissiooni Afganistanis. Ühelt poolt on tema päevik üsna intiimne endassesüüvimine, aga teisest küljest ei jää autori tähelepanuta ka teda ümbritsev: liitlasvägede eluolu Afganistani kõige rahutumates piirkondades, kohalike elanike hädad ja vintsutused ning Ees-Aasia ilus ja kummaline loodus. Autor ei ole jätnud kasutamata juhust pildistada kõike, mida ta nägi. Fotosid sai umbes seitse tuhat, raamatusse mahtus neid sadakond.
Loetud raamat ja elutõde
Nii nagu oma päeviku kirjutamise ajal, oli nooremseersant Merirand Afganistanis ka siis, kui sellest päevikust valmis raamat. Sedakorda oli ta juba oma teisel missioonil. Autori eemalviibimine raskendas raamatu tegemist oluliselt, kuid muutis selle protsessi ühtlasti väga köitvaks.
Ühest küljest oli autoriga raske ühendust saada, kui mõni küsimus tekkis, sest teadagi ei istu oma kohuseid täitev sõdur kogu aeg internetis ega ripu ka telefoni otsas. Teisest küljest jutustasid need harvad ja lühikesed teated, mida autor Afganistanist saatis, juba uut huvitavat lugu, mis meenutas mulle pidevalt, et mina võin iga raamatu lõpuks sulgeda ja selles sisalduva loo lõppenuks arvata, kuid alati on kuskil keegi, kelle jaoks lugu edasi läheb. Meist ainult nelja tuhande kilomeetri kaugusel on inimesed – meie oma sõdurid ning kohalikud mehed, naised ja lapsed –, kelle jaoks ei ole see kõik raamatutõde, vaid kestev päriselu. Ja mitte ainult eilne ja tänane, vaid ka homne elu.
Katkend päevikust
“Kell oli üksteist, olin just raskustega silma kinni saanud, sest raskepritsid urisesid täna eriti kurjalt. Ärkasin üles plahvatuste peale, mis toimusid õhus ja mulle liiga lähedal. Järsku olid kõik kohad vihinat täis ning kuulid plahvatasid minu kohal ja minust paremal. Tegin vist soomukilt mahatulemises kiirusrekordi ning järgmisel hetkel olin tagumisest luugist sees. Hüppasin masina tagumisest parempoolsest uksest välja, et juhikoha juurde joosta, sest seal oli mu ülejäänud varustus.
Järsku toimusid plahvatused minust vasakul pool umbes 20 meetri kaugusel. Nägin õhus heledaid sähvakaid, aeg jäi justkui seisma, ma oleksin nagu aegluubis edasi liikunud. Tundsin, kuidas midagi mu peast mööda lendab. Järgmisel hetkel karjuti: “Meedik, siin on haavatu!” Eemal oli kergelt haavata saanud sõdur. Üks raskemalt vigastatu lamas soomuki taga. Ta viidi kiiresti ühe maja äärde, kus peatati verejooks ja seoti kinni haavad. Need kaks vigastatut viidi helikopteriga Bastioni, ülejäänute vigastused ei olnud nii hullud. Kell on kolmveerand neli hommikul, mul ei ole und. Täna on 12. augusti varahommik.”
Priit Põhjala
raamatu toimetaja
