Ain Kaalep on mees, kelle ameti määratlemisel võib hätta jääda. Aga mitte sellepärast, et tal ühtegi ametit ei oleks, vaid just seetõttu, et tal on neid elu jooksul olnud õige palju. Tegelikult ei saagi Kaalepi puhul rääkida niivõrd ametitest, kuivõrd kutsumustest.
Kaalep on üks Eesti viljakamaid tõlkijaid ja kriitikuid. Ta on olnud õpetaja ja õppejõud, kuigi ei ole kunagi teinud akadeemilist karjääri. Ta on ajakirja Akadeemia taastaja ja kauaaegne peatoimetaja. Ta on filoloog, kelle keelealased mõtteavaldused on suunanud kogu ühiskonna keelekasutust. Ja lisaks kõigele sellele on Ain Kaalep luuletaja – üks omapärasemaid Eestis, nagu leiab kirjandusteadlane Sirje Olesk.
Oma luuletusteski jääb Ain Kaalep eelkõige teadlaseks ja filoloogiks. Tema looming ei ole mitte menu- või mõnuluule, vaid tehniline ja mitmekesine, vihjeline ja laiahaardeline, süvenema kutsuv luule. Selle aegruumiline haare on nii vormilt kui ka sisult lai, hõlmates erinevaid ajastuid ja erinevaid maid, põimides kaasaegset ja klassikalist, ehk tulevikulistki, nagu Kaalep ise ütleb. Haikudest gaseelideni, sonettidest rubaiideni, vabavärssidest eepiliste ja eksootiliste vormideni – see on Kaalepi luule vormiline mõõde, mille keskmeks võib siiski pidada antiigiihalust ja huvi idamaiste, eelkõige araabia ja pärsia vormide ja motiivide vastu.
Kui üldse on mõni katusmõiste või žanrimääratlus, mis haaraks Kaalepi luulet kogu selle mitmekesisuses, siis on selleks „akadeemiline” või „intellektuaalne”. Ja sedaviisi kokkuvõetuna ei kujuta Kaalepi luuletused endast mitte ainult huvitavat ekskurssi kirevasse luuleilma, vaid ka õpetlikku vaadet maailma vaheldusrikkale kultuurile.
Luulekogu „Muusad ja maastikud” koondab enamiku Ain Kaalepi rohkem kui kuuekümne aasta jooksul kirjutatud luuletustest. Need on jaotatud peatükkidesse, mis vastavad varem ilmunud kogudele, kuid mida on siiski täiendatud minevikus välja jäänud luuletustega: „Aomaastikud” (1962), „Samarkandi vihik” (1962), „Järvemaastikud” (1968), „Klaasmaastikud” (1971), „Paani surm ja teisi luuletusi” (1976), „Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi” (1986) ning võrukeelne „Haukamaa laulu’”.
Mahuka osa moodustab uus tsükkel „Antaiose lugu ja teisi luuletusi”, kus on palju varem avaldamata luuletusi. Uus on ka sari „Muusad” (2008).
Kogumikku täiendavad autori enda põhjalikud kommentaarid ja Sirje Oleski saatesõna – mõlemad kergendavad Kaalepi akadeemiliselt väljakutsuvas, kuid sellest hoolimata (või just selle tõttu?) nauditavas loomingus orienteerumist.
Priit Põhjala
