Sõdalaste aeg

Ajaleht Raamat nr 42

Jaapan on Ida-Aasia kultuuriruumis piirkond, mis oma selgelt eristuvate iseärasuste tõttu on paelunud paljusid eesti lugejaid ning seetõttu on iseäranis viimasel aastakümnel Eestis ilmunud küllalt arvukalt raamatuid, mis käsitlevad üldisemalt Jaapani kultuuri ja ajalugu.


700 aastat tormilisi muutusi

Käesolev William Deali monograafia „Keskaeg ja uusaeg Jaapanis” on erandlik selle poolest, et see teos avab põhjalikumalt ühe Jaapani ajaloos selgelt piiritletud perioodi kultuuritausta. See on vastuoluline ajalooperiood Jaapanis, mis algab sõdalaste klassi esile kerkimisega Kamakura ajajärgul (1185–1333) ning lõpeb nende muutumisega sõjapraktikast kaugeks jäänud nn tatami-sõdalasteks ja võimu üleandmisega keisrile Edo ajajärgu (1615–1868) lõpus.

See ligikaudu 700 aastat hõlmav periood oli tulvil tormilisi muutusi Jaapani võimustruktuurides, aga ka lihtsate inimeste elus. Sellesse perioodi jääb nn Sõdivate Riikide ajastu (1467–1568), mil kogu Jaapan oli killustunud omavahel sõjajalal olevateks klannideks. Siis rajati enamus suurtest kindlustest, mille ümber tekkisid turulinnakud, hoogustus kauplemine Jaapani kaugete provintside vahel ja algas linnastumise protsess.

Jaapani ühendamisele 1615.aastal järgnes umbes 250-aastane rahuperiood, mil valitsevaks klassiks olnud sõdalased kaotasid järkjärgult oma juhtiva positsiooni ühiskonnas ja nende asemele astusid kaupmehed, kes ametlikus neokonfutsianistlikus hierarhias olid küll kõige madalamal positsioonil, kuid pikkamööda hakkasid nad tooni andma nii majanduselus kui ka kujundama üldist maitset kirjanduses ja kultuuris laiemalt.

Sõdalastest said nüüd rahuaja ametnikud, kes tegelesid vabal ajal filosoofia ja eetika küsimuste uurimisega ning harjutasid sõjakunste vaid shōgun’i õukonna tseremooniatel üles astumiseks. Nendest olid nüüd saanud uusaja Jaapani ühiskonna moraali- ja eetikajüngrid, kelle ideedest lähtusid madalamad klassid, ent samas moodustus vastuokslikult just neist šogunaadile oma kombelõtvusega peavalu valmistanud lõbustuskvartalite põhiklientuur.


Rohkelt põnevaid detaile

William Deali raamat pakub rohkelt huvitavaid detaile keskaja ja uusaja ühiskonnakihtide eluolu kohta. Nii näiteks saame teada, et needsamad sõdalased, kelle elu keskajal keerles vaid strateegilise tähtsusega liitude loomise ja järjekordseks lahinguks valmistumise ümber, pidid uusajal shōgun’i õukonnas viibides olema mingitud nägudega. Need aga, kes olid kaotanud teenistuse oma isanda juures (rōnin’id), olid sunnitud leiba teenima käsitöölistena või hakkama hoopiski maanteeröövliteks. Sarnasel viisil on raamatu autoril läinud korda pikkida teksti sisse huvitavaid üksikasju, mis ilmestavad ka teiste antud perioodi ühiskonna klasside eluolu.

Enamasti keskenduvad Jaapani keskaega ja uusaega käsitlevad teosed peamiselt vaid sõdalaste klassi käekäigu kirjeldamisele, kuid käesoleva raamatu väärtuseks pean seda, et see puudutab antud ajaperioodi erinevaid eluvaldkondi.

Raamat on jagatud kaheteistkümneks peatükiks, milles käsitletakse ühiskonda ja sõjaajalugu, majandust, religiooni, kirjandust, teatrit, kunsti, aga ka tolleaegsete inimeste argielu eri aspekte, mis tavaliselt jäävad ajalooraamatutes piisava tähelepanuta. Nii pakub W. Deali monograafia ülevaadet Jaapani keskaja ja uusaja inimeste eluolust, nende suhtumisest abielusidemetesse ja lastekasvatusse, riietumis- ja söömistavadest, eluasemete sisustusest, aga ka näiteks tollal populaarsetest ajaviidetest, sportmängudest ning pidustustest.


Asjatundlik religioonikäsitlus

Raamatu autor William Deal on Case Western Reserve Ülikooli religiooniajaloo professor, ent on varem samas ülikoolis õpetanud Aasia kultuurilugu ning kirjutanud kümneid artikleid Jaapani religioonide teemal. Seega on ootuspärane, et ta on vastavalt Jaapanis omaks võetud tavale käsitlenud eraldi peatükkides religioone (šintoismi, budismi ja kristlust) ning maailmavaateid ja teadust, sest viimased on sageli seotud hoopiski neokonfutsianistlike õpetustega.

Erinevad peatükid keskenduvad küll kindlale valdkonnale, mida neis põhjalikumalt käsitletakse, kuid samas on autoril õnnestunud siduda kogu esitatud teavet viidetega teistele peatükkidele, mis hõlbustab konkreetse teema kohta ammendava informatsiooni kätte saamist. Pealegi on iga peatüki lõpus esitatud antud teemaga seotud kirjanduse nimistud, mis abistavad lugejat, kes soovib mõnd teemat edasi uurida ja tutvuda üksikasjalikumate allikatega.

Käesoleval raamatul on mitmeid plusse, mis seab selle esirinda sarnaste monograafiate ees. Nii näiteks on raamatusse lisatud kaarte antud ajastu klannide, provintside ja postijaamadega; samuti aitavad keisrikoja hierarhiat ja šogunaatide struktuuri paremini visualiseerida mitmed tabelid ja kronoloogiad. Raamatu eriliseks väärtuseks võib pidada ka seda, et ehkki seda võib lugeda otsast lõpuni kui tervikteost, on see samas üles ehitatud teatmeteosele sarnaselt niiviisi, et erinevate peatükkide ja isikuregistriga on võimalik tutvuda ka eraldi, ilma et kaoks terviklik pilt käsitletud ajajärgust.

Autor on põiminud teksti sisse piisaval hulgal vastavat ajalooperioodi valgustavat üldist teavet ning seetõttu on üsna lihtne ka vaid raamatu mõnda peatükki sirvides saada ülevaade keskaja ja uusaja Jaapanit mõjutanud sündmustest. Nii on näiteks kunsti käsitleva peatüki erinevate ajajärkude sissejuhatavas osas kirjeldatud vastava perioodi tähstamaid ajaloosündmusi ning eri kunstikoolkondade alt leiame ka üksikute kunstnike loomingu käsitluse, mis on omakorda kompaktsemalt esitatud raamatu alguses olevas isikute biograafilises registris.
William Deali raamat „Keskaeg ja uusaeg Jaapanis” annab suurepärase ülevaate ligikaudu 700-aastasest perioodist Jaapani ajaloos ning sobib nii ajaviitelugemiseks Jaapani-huvilisele kui ka erialaseks harimiseks üliõpilastele.

Maret Nukke

Tõlkija

Tallinna Ülikooli Aasia kultuuriloo lektor

Minu ostukorv