Tõenäoliselt tulenevalt meie kaasaja inimese viitsimatusest süveneda vanemasse ajalukku on
paljude riikide koondajalugude ja ülevaatlike teoste koostajad lasknud ennast voolul kaasa
kanda ja asetavad oma teostes pearõhu viimase saja aasta või veel hilisema perioodi ajaloole
ning libisevad varasematest sajanditest võrdlemisi lühidalt üle. Teine iseloomulik joon on see,
et lõviosa mahust hõlmab poliitiline ajalugu.
“Eesti ajaloo” puhul see ei ole nii. Peale poliitilise ajaloo on tugevalt esindatud ka majandus-,
sotsiaal- ja kultuuriajalugu – allikate olemasolu korral ka inimeste igapäevane eluolu.
Ning varasematest sajanditest on rohkelt juttu ka seetõttu, et ühegi riigi ning eriti veel Eesti
uuemat ajalugu ja nüüdisaega ei ole võimalik mõista põhjalikuma süvenemiseta maa ja rahva
varasemasse aega.
Rohkesti ajaloo üldkäsitlusi
Pärast taasiseseisvumist on hakanud ilmuma uutele uurimustele toetuvaid sünteesilaadseid
Eesti ajaloo üldkäsitlusi. Peaaegu et klassikaks on saanud Toivo U. Rauna mahukas ja
ajakohane, mitmetes keeltes ilmunud “Estonia and the Estonians“. Juba 1930. aastatel hakkas ilmuma mitmeköiteline “Eesti ajalugu”, millest enne sõda jõudis ilmuda kolm osa ning nüüd on ilmunud järgmised köited. Esimestest osadest on töös uued väljaanded.
Veel tuleks mainida Aivar Kriiska ja Andres Tvauri raamatut “Eesti muinasaeg” (2002) ning 2006. aastal ilmuma hakanud viieköitelist raamatut “Estonian Archaeology”.
Ka kirjandus- ning kunstiajaloost on viimastel aastatel ilmunud kõrgetasemelisi
ülevaateid – kirjandusajaloost Cornelius Hasselblatti monumentaalne “Geschichte
der estnischen Literatur” (2006), autorite kollektiivi “Eesti kirjanduslugu” (2001) ning kunstiajaloost Sirje Helme ja Jaak Kangilaski “Lühike Eesti kunsti ajalugu” ja 2005 ilmuma hakanud mitmeköiteline
“Eesti kunsti ajalugu”. Ilmar Talve “Eesti kultuurilugu” (2004) on kena ja terviklik ülevaade
kultuuriajaloost.
Palju tööd veel tegemata
Üldkäsitlused toetuvad reeglina alusuuringutele. Viimase paarikümne aasta jooksul on
ilmunud rida Eesti ajalugu puudutavaid teaduslikke monograafiaid. Näiteks keskaja, ärkamisaja
ning 1930. aastate sündmuste kohta, eriti just koguteoste ja ajakirjade jaoks mõeldud
artikleid. Neist paljud on teaduskonverentside materjalid, mis tutvustavad kõige värskemaid
uurimusi ja värskeid ning ka julgeid tõlgendusi, ehkki nad sageli kordavad iseennast.
Arusaadavalt pole 20. sajandi ajaloo osas olukord veel kaugeltki rahuldav. Kuigi “esimese
vabariigi” – ja eriti 1939.–1940. aasta sündmuste kohta – on juba ilmunud palju uurimusi, eriti
just teadusartikleid, on palju tööd veel tegemata. Rääkimata nõukogude perioodist aastatel
1944–1991. Huvitav avalöök on Mati Grafi uurimus “Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest
pööripäevast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonini” (2008). Seega on uurijatel ees pikk,
aga põnev töö, enne kui äsja lõppenud eelmise sajandi Eesti ajalugu on rahuldavalt kaardistatud.
Uue iseseisvuse periood on kestnud alles nii vähe aega, et teaduskriitika pole seda loomulikult
veel ette võtnud. Sellel teemal on ilmunud vaid mõned memuaarid, mille eesmärgiks
on teatud inimeste enda rolli ületähtsustamine iseseisvuse taastamise perioodil. Alusuuringute
puudumise tõttu on ka käesolevas raamatus seda perioodi käsitletud peamiselt
kroonika vormis.
On rõõmustav, et Eesti ajalugu käsitleva väliskirjanduse hulgas on ka huvitavaid venelaste
(baltisakslastest, Nõukogude Liidu Balti laevastikust, Kremli poliitikast Baltimaade suhtes)
ja sakslaste (Saksa okupatsioon 1941–1944) uurimusi.
Iga peatüki jaoks koostatud kirjanduse nimekiri on valik selle raamatu kirjutamisel kasutatud
kirjandusest. Nimekirjas on pearõhk uutel ja uuemapoolsetel uurimustel, kuid nimekirjad
viitavad ka vanematele uurimustele, millel need uuemad sageli põhinevad.
Eestlaste jaoks kohandatud ja täiendatud
“Eesti ajalugu” ilmus soome keeles 2007. aasta juunis ja see osutus nii populaarseks, et
poole aasta jooksul ilmus kolm trükki. Algselt kirjutasin ma selle raamatu soome lugejale, et
Soome lahe põhjakaldal mõistetaks, mida kujutab endast pika Nõukogude okupatsiooni järel
iseseisvuse taastanud lõunanaaber.
Eestikeelse tõlke jaoks vaatasin üle terve raamatu teksti ja kärpisin siit selliseid asju, mida
on minu arust vaja lahti seletada ainult soomlastele.
Ühtlasi olen lisanud sellist materjali, mille kohta eesti lugeja võib soovida rohkem teada. Olen
teksti täiendanud 2007.–2009. aastal ilmunud uurimuste põhjal. Samuti olen parandanud
mõningaid vigu, millele Soomes ja Eestis ilmunud kriitika tähelepanu juhtis.
Sõna “Eesti” pole ma teadlikult kasutanud ajalooliselt täpses mõttes; kasutan seda ka
vanema ajaloo kohta, kui Eesti-nimelist tervikut veel ei olnud – rangelt võttes oleks õigem
olnud rääkida eestlaste territooriumist. Usun, et see ei mõju eksitavalt.
Eestikeelse tõlke ilmumine on paljude inimeste intensiivse ja asjatundliku kaasalöömise
tulemus. Suur tänu neile kõigile.
“Eesti ajalugu” on sündinud omas ajas, professoriameti kõrvalt, suvede rõõmu ja nädalavahetuste
lõputuna tunduva valuna. See raamat on neljakümne Eesti ajalooga koos veedetud
aasta summa.
Seppo Zetterberg
