Sirje Kiini peaaegu 1000-leheküljeline uurimuslik biograafia “Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” on esmakordne vääriliselt esinduslik ja ammendav käsitlus Eesti luule-emaks nimetatud Marie Underi elust ja loomingust ning nende kahe seostest.
Raske on tulla kirjaniku peale, kes vääriks – nii oma loomingu tähtsuse kui ka eraeluliste seikade poolest – veel rohkem biograafiat kui Marie Under. Raske on tulla kirjaniku peale, kellel oleks rohkem õigust niivõrd soliidsele ja põhjalikule esindatusele raamatukaante vahel ja kollektiivi mälus.
Kirjanik, kes vääriks pühaku nime
Nagu ütleb Sirje Kiin raamatu eessõnas: “Igas kultuuris on kirjanikke, kes saatuslikel ajahetkedel puudutavad kogu oma põlvkonna, parimal juhul kogu rahva hinge. Kui see ime sünnib, saavad autoreist klassikud. Marie Underi luule osutus eesti rahva südamehääleks mitte ühel, vaid mitmel korral 20. sajandi jooksul.
Esimese ilmasõja ajal, Eesti Vabariigi sünni eel, vabastas Marie Underi erakordselt julge, sensuaalne armastusluule oma põlvkonna ahistavaist ajakammitsaist; Eesti Vabariigi ajal kujunes tema tippluulest ja ballaadidest eesti rahvuskultuuri küpsuse märk; Teise maailmasõja, Vene ja Saksa okupatsioonide ajal sõnastas Underi kaastundlik luule rahva traagilised kaotused; poliitilises sundpaguluses suutis just Under ülal hoida rahvuslikku eneseusku. See kõik oli kesk 20. sajandi poliitilist tragöödiat mitmekordne ime.
Katoliikliku kaanoni järgi peaks sündima vähemalt kaks imet, et imetegija pühakuks kuulutada. Vaid eestlastele igiomane skepsis (ei usu jumalat ega kuradit) ning meie leige luterlus on hoidnud meid tagasi Underi luulet pühaks ja Underit ennast pühakuks kuulutamast.”
Kiini uurimusliku biograafia eesmärk on anda eesti rahva ühest mõjuvõimsamast luuletajast nii terviklik ülevaade kui võimalik, kirjeldades ja analüüsides raamatus tema lapsepõlve ja vaimset kujunemisteed, suhteid sugulaste, sõprade ja armsamatega, luuleloomingu aluseid, muutumist ja vastuvõttu nii luuletaja kaasajal kui ka hiljem, nii kodu- kui ka välismaal. Uurimuses on olulisel kohal ka Underi loomingu tõlkimisega seotu; tema luulet on tõlgitud 26 keelde. Lisaks leiab käsitlemist Underi enda mahukas tõlketöö (näidendid, luule) peaaegu 20 keelest.
Kirjutatud pühendunud uurija kirega
Muuhulgas püüab Kiin vastata küsimusele, miks ei saanud Under kunagi Nobeli kirjanduspreemiat, kuigi ta esitati sellele vähemalt 20 korral. Autor kummutab raamatus mitmeid varasemaid seisukohti Underi isikuloo kohta ning lisab ka rohkesti uusi detaile ja fakte.
Kiini biograafia on kirjutatud dissertatsioonina, ent ometi ei maksaks lugejal sellest karta teaduslikkust selle sõna halvemas, keerulisuse ja kuivuse tähenduses. Vastupidi, Kiin on uuritavasse suhtunud teaduslikult selle sõna parimas mõttes – pühendunud uurija kirega, mis saadab ja haarab lugejat esimesest raamatuleheküljest kuni viimaseni.
Underi vaimsuselt ja tunnetelt rikas ja mitmekesine isikulugu avaneb monograafias sügavutimineva romaanina, mille lugemiseks ja nautimiseks ei pea olema kirjandusteadlane, isegi kirjandushuviline mitte. Kahtlemata väärivad raamatu võimalikult lugejasõbralikuks tegemise eest tänu ka toimetajad ja kujundaja.
Pole tarvidust salata, et Kiini uurimusliku teose muudab tavalugejaile kõige põnevamaks Underi armastuslugude avameelne käsitlus. Varem ei ole eesti suurima armastusluuletaja suhteid Karl Hackeri, Eduard Vilde, Artur Adsoni ja Friedebert Tuglasega nii põhjalikult tutvustatud. Samuti käsitleb Kiin põhjalikult Underi armastuskirju.
Arvukad kirjavahetused, nagu ka originaalsed arhiivimaterjalid, käsikirjad ja päevikud, on Kiini monograafias väga olulisel kohal. Uurimuses on esmakordselt kasutatud varasematele uurijatele kättesaamatuid või tundmatuid arhiive Eestis, Rootsis, Soomes, USA-s, Saksamaal ja mujal. Autor on muuhulgas läbi töötanud Underi ja Adsoni mahuka arhiivi ja kirjavahetuse, mille korrespondentide hulk on suurem kui 200.
Kultuuri- ja kirjanduslooliselt kõige olulisemad ja sisulisemad kirjavahetused, mida raamatus kajastatakse, on Underi kirjad tütardele Dagmarile ja Heddale, väimehele Hermann Stockile, abikaasale Artur Adsonile, Ivar Ivaskile, Ants Orasele, Aleksander Aspelile, Friedebert Tuglasele, Henrik Visnapuule, Ants Laikmaale, Ivar Grünthalile ja Paul Rummole. Raamat on varustatud põhjaliku viiteaparatuuri ja nimeregistriga ning illustreeritud mitmesaja pildiga.
Underi tähendust eesti kultuuriloos on võimatu alahinnata. Samamoodi on võimatu alahinnata Kiini biograafiat, 15 aasta pikkuse töö tulemust, mis rahuldab lugeja huvi nii Underi elulise kui ka loomingulise palge vastu, avades portreteeritava isiku kaudu ühtlasi kogu eesti rahva 20. sajandi emotsionaalselt kaasahaarava ajaloo.
Priit Põhjala
