„Ruth Maier, igavene juut. Igavene põgenik. Igavene intellektuaal. Igavene kunstnikuhing. Igavene androgüün. Igavene autsaider. Tugev ja kodutu. Kaasinimene” – need Jan Erik Voldi sõnad iseloomustavad tagantjärele ehk kõige paremini Ruth Maierit, kes sündis 1920. aasta 10. novembril Viinis haritlase perekonda. Ruthi isa, üheksat keelt kõnelev filosoofiadoktor, suri 1934. aastal, kui Ruth oli 13-aastane. Neli aastat hiljem, 1938. aastal tabas Viini juutide tagakiusamine ja natsiterror; kurikuulus Kristalliöö langes kokku Ruthi 18. sünnipäevaga.
Sama aasta detsembris pages Ruthi noorem õde repressioonide eest Inglismaale, pool aastat hiljem järgnes sinna ka nende ema. Ruth ise põgenes seitse nädalat pärast õe lahkumist Norrasse. Seal elas ta oma isa sõbra perekonnas, lõpetas gümnaasiumi ja liitus naistööteenistusega. Edaspidi, olles asunud õppima kunsti- ja käsitöökooli, muretses ta omaette elukoha ja teenis elatist suveniiride kaunistamisega.
Maapagu, arreteerimine ja gaasikamber
Norras veetis ühtäkki kogu perekonnast eemale rebitud Ruth viimased aastad oma liigagi lühikeseks jäänud ja järsult katkenud elust. 1942. aasta 26. novembril arreteeris Norra politsei sakslaste käsul 22-aastase Ruthi koos poole tuhande teise Norra juudiga. Arreteeritud viidi Saksamaale Auschwitzi. 532 inimesest, kes olid Ruthiga samas, Saksa poole suunduvas Doonau-nimelises laevas, tulid tagasi vaid kaks. Ruthi nende seas polnud, sest 1. detsembril oli ta Auscwhitzis saadetud gaasikambrisse.
Suure osa oma elust oli Ruth pidanud päevikut; esimesed teadaolevad päevikusissekanded kirjutas ta juba 12-aastaselt, viimased vahetult enne arreteerimist 1942. aastal. Tema kõige viimane päevikuköide lõpeb kaks päeva pärast ta 22. sünnipäeva, see tähendab kaks nädalat enne saatuslikku kinnivõtmist. Ent viimased teadaolevad Ruthi sõnad pärinevad kirjast, mis tal õnnestus Doonault läkitada oma parimale sõbrannale Gunvor Hofmole: „Ma arvan, et on hea, et nii läks. Miks ei pea me kannatama, kui on nii palju kannatust? Ära minu pärast muretse. Ma võib-olla ei tahakski sinu asemel olla.”
Ruthi päevikud ja kirjad annavad ettekujutuse väikese tüdruku kasvamisest nooreks naiseks, otsiva vaimuga haritud inimesest, kes käis sageli teatris, luges palju (nii norra kui ka saksa keeles) ning ilmutas suurt andekust nii kirjutamises, joonistamises kui ka näitlemises. Tema päevikuid lugedes paneb ikka ja jälle hämmastuma see, kui arukalt ja täiskasvanulikult oskas noor tüdruk hinnata sõja ajal toimuvat, nagu ka see, kuidas ta suutis ette näha sõja tagajärgi.
Mahukas tõendus holokaustist
Ruth Maieri päevikuid peetakse kõige olulisemaks ja mahukamaks holokausti ja Teise maailmasõja aegset igapäevaelu puudutavaks isiklikuks dokumendiks ja tõendusmaterjaliks, mis on Norrast leitud. Ruthi päevikuid on sagedasti võrreldud ka Anne Franki liigutavate kirjeldustega Teise maailmasõja aegsest absurdsest vägivallast, mis katkestas miljonite inimeste, sealhulgas Anne ja Ruthi muretu lapsepõlve (vt „Anne Franki päevik. Tagakoda”, Tänapäev, 2003 ja 2010).
Ühe olulisema isikuna, kui pereliikmed välja arvata, kerkib Ruthi päevikuis ja kirjades esile Gunvor Hofmo, hilisem kuulus norra poetess, kellega Ruth sõbrunes 1940. aastal ja kelle looming on suuresti inspireeritud suhtest Ruthiga. Neist said „paralleelvaimud” ja just Gunvor oli see, kelle korterist Ruthi päevikud lõpuks leiti – ta oli neid säilitanud üle viiekümne aasta. 1950. aastail oli ta proovinud neid ka avaldada, kuid edutult, sest päevikuis leiduvat ainest peeti liiga isiklikuks ja seega avaldamiskõlbmatuks.
2007. aastal norra keeles ilmunud, järjepanu mitmesse teisegi keelde tõlgitud ja nüüd ka eesti lugejateni jõudnud raamatu „Ruth Maieri päevikud” alapealkirjaga „Juudi põgenik Norras” on koostanud Jan Erik Vold ligi 1100 lehekülje päevikukäsikirjade ja 300 lehekülje kirjavahetuste põhjal. Vold, Oslo ülikooli audoktor ja mitmekümne luulealase raamatu autor, leidis Ruthi päevikud siis, kui kirjutas Gunvor Hofmo biograafiat. Ruthi käekirja paigutine dešifreerimine, päeviku- ja muude tekstide trükiks ettevalmistamine, Ruthi lähedaste ülesotsimine ja nendega kohtumine, fotomaterjali, Ruthi joonistuste ja asjassepuutuvate dokumentide kogumine – kõik see võttis Voldil aega kümmekond aastat.
Põhjalikult täiendatud kirjandusteos
Vold on raamatu varustanud põhjaliku eessõna ja kommentaaridega, mis asetavad Ruthi elu ja surma, päevikud ja kirjad üldisemasse ajaloolisse konteksti. Raamatu lõpetab epiloog, milles Vold kirjeldab Ruthi viimast päeva Norras. Iga peatüki juhatab sisse lühike biograafiline ja temaatiline orientiir. Raamatu eestindust täiendavad tõlkija Henno Sonni põhjalikud kommentaarid, lisaks sisaldab raamat ohtralt fotosid, ajaleheväljalõikeid, postkaarte ja dokumente. Ära on trükitud ka osa Ruthist alles jäänud joonistusi ja tema käsikirja faksiimile mitmest päevikust.
BR>Priit Põhjala
