1920–30ndate aastate Peterburi tänavatel liikus ringi üks kummaline persoon. Kõhetu, pikka kasvu, veidi vimmas keha ja erakordselt siniste silmadega noor mees, peas veidra fassongiga nokatsmüts ja käes jändrik kepp. Ta kandis alati erilõike järgi õmmeldud ruudulist
pintsakut, valget kõvakraed, sinna juurde kikilipsu, golfipükse ja kedrisid. Hoogsalt sammudes suitsetas ta piipu, sõrmes veider, suure kollase kiviga sõrmus.
Talle vaadati järele. Tänavapoisid karjusid midagi, loopisid kividega. Ent mees poleks nagu kedagi tähele pannud. See oli Daniil Harms, tuntud omas ajas luuletaja ja lastekirjanikuna, tulevases ajas aga üks vene nüüdiskirjanduse olulisemaid mõjutajaid ning absurdikirjanduse esiisa.
Daniil Ivanovitš Harms (kodanikunimega Juvatšev) sündis vana kalendri järgi 30. detsembril 1905. aastal Sankt-Peterburgis. Perekonnalegend teab pajatada, et tulevase kirjaniku isa, Ivan Pavlovitš Juvatšev, viibis samal ajal Jasnaja Poljanas külas Lev Tolstoil. Sealt helistanud ta telefoniga – tolleaegse uudisasjaga – Piiterisse, oma naisele, kes ootas last ega saanud seetõttu
kaasa tulla. „Ole ettevaatlik, sünnitus pole enam kaugel,” kõmistas ta telefonitorusse. „Sa saad maha 30. detsembril ja poisi nimeks saab Daniil!” Naine tahtnud midagi vastu öelda, aga Ivan Pavlovitš käratanud: „Jutt jätta!” ja pannud toru ära.
Lorilaulust kirjandusliku rühmituseni
Daniil Juvatševit kasvatati esialgu kodus, alles 1915. aastal astus ta Peterschule’sse – Peterburi saksa reaalkooli esimesse klassi. 1924. aastal lõppes tema koolitee aga juba hoopis teistsuguse nimega talurahvakoolis (õppeasutuses, mis moodustati Harmsi tädi
juhitud tütarlastegümnaasiumist). Pärast kooli lõppu üritas Harms küll jätkata oma
õpinguid Leningradi elektritehnikumis, kuid juba 1926. aasta veebruaris arvati õppurite nimekirjast välja. Ent selleks ajaks oli temast juba luuletaja saanud.
Harmsi esimene teadaolev luulekatsetus pärineb aastast 1922. See on isesuguse lauseehitusega lorilaul Koljast ja Jašast, kes suvekuumuses näevad suurt siga ja hakkavad arutama, kas see sarnaneb nende isaga
või mitte.
1927. aasta sügisel lõid Harms, Aleksandr Vvedenski, Igor Bahterev ja Nikolai Zabolotski uue rühmituse OBERIU – Objedinenije Realnovo Isskustva (Reaalse Kunsti Ühendus). Korraldajate kava kohaselt pidanuks rühmitus koosnema viiest sektsioonist – kirjandus, kujutav kunst, teater, filmikunst ja muusika – ning koondama endasse kogu
Leningradi avangardi. Oberiuudid olid revolutsioonijärgse Venemaa viimane
värvikas avangardrühmitus, kuid ajakirjandus reageeris nende tegevusele vastikusega.
Kui torm ja tung jäid seljataha
1931. aasta detsembris arreteeriti Harms, Vvedenski ja veel mõned nende ühised tuttavad. Harms veetis viis kuud Kurskis asumisel. Ent see seik ei muutnud tema eluviise. Jätkusid intellektuaalsed vestlused lähedaste sõpradega, esinemised lastele, seltskondlik
pillerkaar, arvukad romaanid daamidega ning ainult lähedastele inimestele teadaolev intensiivne kirjanduslik tegevus.
Asumiselt tagasi, oli tegu juba küpse loojanatuuriga. Tormi ja tungi ajad olid jäänud seljataha. Mingitest avalikest esinemistest ei saanud enam juttugi olla – kolmekümnendate Leningrad polnud enam see vabameelne linn mis kahekümnendate Piiter. Vanad sõbrad ja lähedased inimesed said kokku üksteise korterites
Kirev eraelu
1935. aastal abiellus Harms teist korda. Tema esimene naine oli juudi-prantsuse päritolu Ester Russakova, teise, noorukese Marina Malitši soontes voolas aga mustlase ja serbia verd. Malitši esiisa oli serbia arst, tema vanaonu, kelle peres Marina üles kasvas, vürst Golitsõn. Vene aadliperest pärit Marina sattus mehele minnes uude maailma: Harms võis naise keset
ööd üles ajada, kuna tal tuli mõte ahi roosaks värvida või rotte püüda (fakt, et tema elupaigas polnud neid iial nähtud, teda ei morjendanud).
Tema tuba oli täis pikitud mööblit ja plakateid. Külalisi vooris sisse ja välja. Mõnikord mindi magama kell kaheksa hommikul ja magati õhtuni. Akende ees rippusid voodilinast tehtud kardinad. Viimast seetõttu, et toa omanikul oli
harjumus seista porgandpaljana akna all ja vastasmaja elanikud hakkasid virisema.
Kuna leskproua mäletamist mööda ei pidanud tema abikaasa ka abielusidemeid millekski (mehe armukeste hulk olnud lõputu), siis polnud nende kooselu just üleliia õnnelik. Tagatipuks oli ähvardamas täiesti reaalne nälg – kolmekümnendate lõpul Harmsi loomingut
enam ei avaldatud, noorpaar elas aga vaid kirjaniku honoraridest…
Karmi aja mõjutused
1939. aastal valmis pikem jutustus „Vanaeit”, mis annab märku uuenenud kvaliteedist. Pärast seda kirjutab Harms põhiliselt proosat. Pole just raske märgata,et sel perioodil on tema maailmapilt muutunud tumedamaks, süngemaks, julmemaks. Senine mäng, „Eluloos” sisalduv iroonia asendub masenduse ja musta huumoriga. Sellel on nähtavasti tihe seos kirjaniku isiklike hirmudega – aeg oli selline. Oli, mida karta. Sõpruskonna ainuke kommunist, luuletaja ja lastekirjanik Nikolai Oleinikov oli juba kinni võetud ja
maha lastud.
Daniil Harms, kellel õnnestus hullumeelsust simuleerides sõjaväest eemale hoida, arreteeriti augustis 1941. Blokaadirõngas Leningradi ümber oli sulgumas, Marina vedas viimase hetkeni Peeter-Pauli kindlusesse toitu. 4. veebruaril 1942 öeldi talle: ärge
enam tulge, suri 2. veebruaril. Hiljem selgus, et vangla hullumajas – ilmselt simuleerides, küllap näljast või „ravist”.
Käesolev Daniil Harmsi tõlkeraamat on eesti keeles senistest mahukaim. See sisaldab nii varem kogumikes „Maaõlm” kui „Ootamatu jooming” ilmunud tekste kui ka päris uusi
tõlkeid. Raamatus ei ole Harmsi lasteluuletusi, mis on plaanis avaldada tulevikus eraldi raamatuna.
Ilona Martson
