2008. aastal alanud suures majanduslanguses kaotasid kodu ja töö miljonid inimesed Ameerikas ja kogu maailmas – ainuüksi Hiinas 20 miljonit. Veel rohkemaid halvas hirm, et sama juhtub ka nendega. Paljudel, kes olid pensionipõlveks või lapse koolitamiseks raha kõrvale pannud, kahanes säästude väärtus murdosani senisest.

Nüüdset majanduslangust peetakse sügavaimaks kriisiks pärast 1930. aastate suurt depressiooni. See purustas moodsale majandusteadusele tuginevad ootused ning usu vabaturumajandusse ja globaliseerumisse, mis pidi tegema lõpu majanduse tsüklilisusele. Illusioonid on purunenud ja me oleme sunnitud oma pikaaegsed lemmikuskumused ümber hindama.

Raamatus “Vaba langemine” on juttu majandusteaduslike ideede vahelisest võitlusest ning nendest ideedest ja ekslikest arusaamadest, millest johtus läbikukkunud poliitika, mis tõi omakorda kaasa kriisi. Samuti räägitakse kriisist saadud õppetundidest ja järeldustest, mille taustal on võimalik uut moodi vaadelda kauaaegseid lahkarvamusi selle kohta, millist tüüpi majandussüsteem on parim. Ühtlasi on raamatu üks eesmärke aidata mõista, milliseks kujuneb kriisijärgne maailmakord ja kuidas meie praegused tegemised tulevikku paremuse või halvemuse poole pööravad.

Columbia ülikooli professor Joseph E. Stiglitz on Nobeli majanduspreemia laureaat (2001) ja mitmete menukate majandusteemaliste raamatute autor. Muuhulgas on ta töötanud Maailmapanga asepresidendi ja peaökonomistina. Teda võiks nimetada ka “kriisiveteraniks”, asjatundjaks majanduskriiside alal. Üks tema peamisi seisukohti, millest tehakse juttu ka “Vabas langemises”, on see, et eduka majanduse tuumaks on turg, mis aga ei toimi hästi iseenesest ega taga automaatselt majanduskasvu ja õitsengut, eriti kui me kõneleme piiranguteta ja omakasupüüdlike osalistega turust – et ära hoida selliseid kriise nagu praegune, on vaja valitsuse senisest tõhusamat tegutsemist ja sekkumist, mis ei piirdu ainult majanduse aitamisega, kui turud ei toimi, või turgude reguleerimisega.

Priit Põhjala