Sellele, mida vorstiks tükeldati, ei pööratud ilmaski tähelepanu; Euroopast tulid tagasi vanad vorstid, mis olid seal tagasi lükatud ning olid üleni hallitusest valged – neid loputati booraksiga ja glütseriiniga, visati siis kolusse ning tehti uued vorstid koduturu tarvis. Siin oli liha, mis oli kukkunud põrandale pori ja saepuru sisse, millel töölised olid peal trampnud ning millele oli süljatud lugematuid miljardeid pisikuid. Siin oli liha, mida hoiti ruumides suurtes hunnikutes, millele tilkus vett lekkivatest katustest ning millel sibasid ringi tuhanded rotid. Hoiuruumides oli liiga pime, et seal hästi näha, kuid käega üle lihamägede tõmmates võis pühkida peotäite kaupa maha kuivanud rotisõnnikut. Rotid olid igavene nuhtlus ja tapamajades pandi nende jaoks välja mürgitatud leiba; rotid surid, ja siis läksid kolusse lisaks lihale ka rotid ja leib. See pole mingi muinasjutt ega nali; liha kühveldati kärudesse ning tööline, kes seda kühveldas, ei vaevunud rotti välja tõstma, isegi kui ta seda nägi – vorsti sisse läks asju, millega võrreldes mürgitatud rott oli köömes.
„Džungel“, 14. peatükk