Natali

Eha Veem

Ruudi, Uusküla tige vanamees, kes kellelgi oma metsast kõrtki murda ei lubanud, on surnud. Kõht sodiks lastud, vana jahipüss kõrval, oma metsas pikali maas.

 

Leskede klubi poleks Leskede klubi, kui nad kaaluksid hetkekski versiooni, et see oli jahiõnnetus. Õli valab tulle ka Rolfi poeg Veiko, kes kõrgema politseiametnikuna oma isa ja tema sõpru manitseb ning kohtunik Berklundi vannutab „sellel kambal“ silma peal hoidma.

 

Nagu Eha Veemi varasematest Leskede klubi lugudest „Armulauamõrv“ (2018) ja „Postkast nr 4“ (2019) juba teada on, siis ei lase reipad pensionärid ennast ohtudest, veel vähem manitsustest heidutada.

 

Tutvu raamatuga

Sari "Leskede klubi"

Kategooria Eesti ilukirjandus