EsilehtArhiivTaeval ei ole soosikuid

Taeval ei ole soosikuid

Erich Maria Remarque

Lillian on kaunis ja noor ning aegamööda tiisikusse suremas. Siiski ei taha ta lõpetada oma elupäevi mõnes Alpides asuvas haiglas. Ta tahab näha Pariisi, Veneetsiat, elada kergemeelselt niikaua kui võimalik. Ta võib, ent ei pruugi reisides surra; enne minekut aga tahab ta veel täiel rinnal elada.
Autovõidusõitja Clerfayt õrritab saatust iga kord rajale minnes. Meest, kellel pole õnne suhtes mingeid illusioone, tõmbab tugevasti naise poole, kes suudab surmale naerdes silma vaadata. Nad moodustavad ebahariliku paari, elavad vaid käesolevas hetkes ega hooli tulevikust. See on täiuslik liit – kuni üks neist hakkab armuma.