Pärast kahte aastat Idarindel saab Ernst Graeber lõpuks kolm nädalat puhkust. Kuid kuna puhkuseid tühistatakse tihti, ei kirjuta ta sellest oma vanematele, et neis mitte tühje lootusi äratada.
Koju jõudes leiab mees aga eest vaid kodumaja varemed. Vanemate saatusest ei tea keegi midagi. Omakseid otsides leiab ta Elisabethi, lapsepõlvesõbra, kes on nagu Graebergi vangis maailmas, mida ta pole ise loonud. Ent sõja ajal näib armastus kindla võimalusena rabeleda välja ümbritsevast koledusest teise, kaunimasse maailma ning üürike lohutus võib vahel viia ootamatu ja vabastava kogemuseni.