EsilehtArhiivAjutine elu

Ajutine elu

Hugo Vaher

0.00

Kõik pidi olema ajutine. See ei saanud jätkuda kaua. No aasta-paar veel. Kõige enam ehk viis aastat. Mõte sellest kiskus temas jälle lahti midagi, mis igapäevatoimetuste ja kohati ohtra joogikraamiga kinni oli kasvanud. See oli parandamatu haav. Kümme aastat. Kui ajutine see on? Lapsena tundub nagu igavik. Täna, viiekümnesena, kadus iga aasta justkui peeruhais tuulise ilmaga. Andres muigas. Ja siis naeratas. Ta suutis veel olla irooniline. Kõik ei olnud kadunud.