Need luuletused on omamoodi päevik, elamise viis. Elamise, mis oli tundliku, loova inimese eksistentsiaalne põlemine tihkelt kinni ja õhuta – välisukseta – sovetiajas. Kronoloogiana esitatud, on läbi nende võimalik sukelduda sellesse ellu. Väga lähedale. 

Keel oli U.A. olemise viis. Ka muusikas oli tekst, sõnum alati esimene. Tähendus peamine. Eesti keel. Eesti keel oli läbinisti lähedal, justkui tema enda veri soontes, nahk, juuksed, mida tunnetab, millega kohati mängibki. (Nüüd, aastal 2023, väärtus omaette.)

U.A. elu oligi looming. Ja sellest eluluulestki leiab talle pühendatud, puudutavaid, isiklikke pöördumisi igaüks, kes on valmis avama oma hingeukse. 

(Yoko Alenderi saatesõnast raamatule)