Rebane heitis tee peale maha, vingerdas nagu uss ja kaebas: «Ai, ai, ai!». «Vennikene, vend, kas hakkad surema?» küsis hunt ahastades. «Ah, vii mind koju!» sosistas rebane. «Mitte ei jõua käia!» Hundi süda läks vaese surija vastu hellaks. «Noh, roni mulle selga,» sõnas hunt. «Ma katsun sind koju viia.» Hunt laskus kõhuli ja rebane ronis selga. Rebasel läks aeg varsti igavaks ja ta hakkas ajaviiteks tasa urisedes laulma: «Tõbine kannab tervet, tõbine kannab tervet!» Kogumikus on jutud: «Rebane saab taadi ja eidega tuttavaks», «Rebane varastab taadi kalad», «Hunt püüab jääaugust kala», «Tõbine kannab tervet», «Rebase sugulased: Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija», «Rebane ja kukk», «Hunt ja rebane saagil».