Ernst Enno (1875 – 1934) oli möödunud sajandi alguskümnendite omapärasemaid lüürikuid Eestis. Kiindumusest Maeterlincki ja Rilke loomingusse ning isikuomaste eelduse varal kujunes Ennost eesti luule kõige esinduslikumaid sümboliste.
Tema esimesena trükki pääsenud värsid “Ma kuulan” ilmusid 1896. aastal, viimase luuletuse “Valge” unustus pani 1934. aastal surivoodil kirjaniku etteütlemisel kirja tema abikaasa Ella.
Teistsuguse eluhoiaku ja kunstiideaalidega nooreestlased suhtusid Enno luulesse tõrjuvalt, eriti järsult eitas seda Fr. Tuglas. 1920. aastal avaldas Enno oma stiilile truuks jäädes kogud “Kadunud kodu” ja “Valge öö”. Kuid siuruliku tundelõkenduse ja pealetungiva ekspressionistliku ajalaulu taustal jäid need peaaegu vastukajata. Luulet kirjutas Enno hiljemgi, kuid uusi kogusid enam ei avaldanud.