Magnuse koolipoisielu kulges mööda tavalist rada kuni päevani, mil ta leidis endale kauge kirjasõbra Analola. Ometi poleks poiss osanud uneski aimata sündmusi, mis see kõik endaga kaasa toob.
…Ühtäkki juhtus midagi ekstra eriskummalist. Kuuldus imelik madal jorin. See kostis justkui mäe seest või maa alt, ent õige lähedalt. Nüüd tundis Magnus, kuidas kivi istumise all liigahtas ning hakkas kergelt võnkuma. Ka Mans paistis segaduses olevat, niheles ja otsis sõbraga silmsidet.
Ühekorraga tabasid poisid, milles asi. See oli Moai, kes r ä ä k i s ! Tõesti-tõesti, imetabased helid, millest tähelepanelikul kuulamisel eristusid sõnad, immitsesid kaljumehe kriipsuna kokkupigistatud suust ning kivine ülahuul matkaseltskonna istumise all liikus vaevumärgatavalt.
*
Seisin keset Vaikset ookeani Lihavõttesaare kõrgel kaldal. Üks mu lapsepõlve suur soov oli täitunud. Tollest hetkest sai alguse see raamat.
Reet Made