„Kirjad Läänemere kallastelt“ pakub meile üsna harukordset võimalust heita erapooletu pilk Eestimaale ajal, mil siinse elu vastu keegi väljastpoolt erilist huvi ei ilmutanud. Noor, kuid siiski juba märkimisväärse maailmakogemusega autor on vaheldumisi värskendavalt sarkastiline ja üllatavalt mõistev, süveneb põhjalikult nii Eestimaal valitsevate poliitiliste olude, seltskondlike tavade, majanduslike mehhanismide ja religiooni telgitagustesse ega pelga ei naeruvääristada ega kiita. Üks ilmekas näide:

„Torkab silma, et isegi kõige viletsam talupoeg ei saa siin rääkida ega naeratada näitamata ühtlaselt pärlvalgeid hambaridu, samal ajal kui paljud kõrgklassi seast ei julge nägu isegi lõdvaks lasta, kartes paljastada kõikvõimalikku värvi ja kujuga varemeid.“

Erilise väärtuse annab raamatule ka see, et autor on jäädvustanud oma muljed lisaks ka piltidena: teos on illustreeritud autori kahekümne nelja gravüüriga, mis kujutavad nii paiku, mida ta külastas, kui ka inimesi, kellega kohtus, talurahvast tsaaririigi kõrgeimate aukandjateni. Paljud mõisahäärberid, mida ta kujutas, on nüüdseks hävinud, mistõttu on tema joonistused üliväärtuslikuks ajalooallikaks.