See on romaan lahingutest Donetski lennujaamas. Tegevuse peajoon areneb minutite kaupa enam kui 240 päeva pikkuse piiramise viimase viie päeva jooksul.

Romaani kangelased on väljamõeldud, kuid enamik lahingustseene ja sõjasündmusi on võetud elust ning põhinevad isiklikel läbielamistel. Peale autori kogemuste on raamatu aluseks nelikümmend kolm tundi intervjuusid lahingutes osalenud sõdurite ja ohvitseridega, kes kaitsesid lennujaama viimase päevani.

“Nädal tagasi oli maandumisrajal uue terminali lähedal saanud tabamuse Ukraina tank T-62. Kolmest mehest koosneval meeskonnal õnnestus põlevast tankist välja saada, enne kui lahingumoon plahvatas ja tanki torn nagu suitsev helikopter üle nende peade lendas. Et nad sellega pihta ei saanud, oli vaid ajutine vedamine.

See kõik toimus päevasel ajal ja separite snaiper laskis kõik kolm maha – metoodiliselt, kolme lasuga – ning sel ajal kui lennuväljal asuvad luurajad lühikeste sööstjooksudega tankistide juurde liikusid, tegi rahulikult veel mõned lasud, et tapmises kindel olla. Aleksei oli siis mõtelnud: Donbassis on andekad kaevurid, nad olid tööst vabal ajal käinud nii kohalikus tanki T-72 juhtide koolis ja suurtükiväe kursustel kui ka Vorošilovi laskurite koolis.

Luurajad loopisid sinna, kus tankistid lebasid, suitsuküünlaid. Siis aga avati miinipildujatuli. Kui see lõppes, tulid poisid tagasi ainult kahe surnukehaga.

Kolmanda oli miini otsetabamus ilmselt tükkideks rebinud, ütlesid nad. Nad olid leidnud värske mürsulehtri.”

Sergei Loiko (1953), lõpetas Moskva võõrkeelte instituudi ja teenis enne ajakirjanikukarjääri strateegilistes raketivägedes. Aastast 1991 töötab ta ajalehele Los Angeles Times. Loiko on valgustanud sõjategevust Mägi-Karabahhis, Rumeenias, Tadžikistanis, Tšetšeenias, Gruusias, Afganistanis, Iraagis. 2015. aastal sai Sergei Loiko Ukraina sõjas tehtud töö eest ühe USA ajakirjanduse kõrgemaid autasusid – Overseas Press Club Bob Considine’i auhinna.