Minavormis jutustatud lugu kentsakavõitu martsipanimeistrist, tema poisieast, sellest, kuidas tema elukutse ja kutsumus ta justkui ise üles leiab, kujunemisest (martsipani)kunstnikuks, õige iseäralikust, kuid Eesti elus kindlasti mitte haruldasest kõigega mugandumise filosoofiast ja üsna hilja tulevast suurest armastusest, mis taas teda suisa ise näib üles otsivat. Mõneski mõttes võib olla tegu “Monumendi” temaatika juurde tagasijõudmisega nüüd, palju hiljem, elukogenumana ja hoopis teise riigikorra ajal. Igal juhul on tegu vaimuka ja teravmeelse pilguga nähtusele, mida eestlased tihtilugu meie elujõulisuseks või iga riigi- või olukorraga kohanemiseks armastavad nimetada.