Mulle elevandid meeldivad. Juba väljanägemine on neil tore – oma londi ja suurte kõrvadega on nad igale kunstnikule tänuväärseks modelliks. Kuid välimusest enamgi veel imetlen ma nende loomust. Lapsena kuuldud lood ühtehoidvatest emaelevantidest, kes ka oma õdede lapsi hoiavad ja kantseldavad või surnud kaaslase kõrval päevade kaupa leinavad, on viinud mind arusaamisele, et elevant on üks ütlemata inimlik olend. Sanna-raamatu elevandid ongi väga inimeste moodi. Nad mitte ainult ei söö, ei maga ega kõnele inimeste kombel, vaid neil on ka sarnased unistused, nõrkused ja eluhoiakuid. Siin on tööga üdini hõivatud elevandivanemad ja kuulsusesärast unelev elevandibeib, ülimõistev elevandivanaema ja muidugi raamatu peategelane – roosa kleidi ja punnis kõhuga elevanditüdruk Sanna, kelle sõbralik ning õiglane olek mulle kirjutades eriti armsaks said.
Loodan väga, et sama armsaks saab see seltskond ka loo lugejaile.
Piret Raud

Artikkel Postimehes

Artikkel Arkaadias

Intervjuu Piret Rauaga