Pilved rändasid omasoodu, kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid, vaim ja mõtteviis muutus. Emal ei ole enam meeles rasket puudeveokelku ega hirmu, mida ta tundis metsade ees. Oma südames häbeneb ta kunagist elu, kuid tal ei ole seda millegi muuga asendada. Vanad fotod säilitavad kannatlikult tema noort nägu otsekui asitõendit olemas olnud päevist. Praegu ei tunneks ma teda ära, kui ma ei teaks, et see on minu ema. Uksekellad, liftid, elektrimootoritega veepumbad, telefonid ja tolmuimejad ei tekita temas vähimatki võõristust. Nahkribadega vildid ei saa enam tema prantsuse saabaste vastu. Ta on palju unustanud. Niisamuti ei tunneks ema mind, kui ta ei teaks, et see olen mina. Olen muutunud asitõendiks tänasest päevast, mis undab tänavatel ja taeva all. Selle märgid on õhus ja veres. See vahetab elektronkella ekraanil vaikselt numbreid ning teatab kiretult aja kulgemisest, selle aja, mis sisaldab luulet ja võimalusi päästa kõik, mis päästa annab.