Aimée Beekmani romaan „Ulavere” vaatleb ja analüüsib meie varakapitalistlikku ühiskonda ühe pereringi näitel.
See on meie elu siin Eestis 1990ndate lõpus – 2000ndate alguses, kus tänases ja homses elamist mõjutavad varjud minevikust.
Meil on võimalik osa saada ühe noore naise, ühe mitte nii väga noore mehe, nende laste ja hõimkondlaste elust, aga nagu päris eluski, ei saa me vastuseid. Kas omada saab ilma kohustusteta? Kas kuulumine kuhugi tähendab reeglite absoluutset aktsepteerimist? Kus on piir „oma ruumi” ja salatsemise vahel?