Üks moodsa aja iseärasusi on see, et meil on lõputult võimalusi vaadelda (eemalt, fotograafia vahendusel) õudusi, mis leiavad aset kõikjal maailmas. Pildid koledustest on muutunud täiesti igapäevaseks. Kuid kas vaatajaid ahvatletakse – või sunnitakse – selle julmuse kujutamisega vägivallale? Kas vaataja reaalsusetaju on taoliste piltide tulvast tuhmunud? Mida tähendab hoolida teiste, nii kaugete inimeste kannatustest? Essees „Vaadeldes teiste valu” heidab Susan Sontag pilgu julmuste kujutamisele – Goya „Sõja õudustest” fotodokumentideni Ameerika kodusõjast, lintšimistest USA lõunaosariikides, natsi-Saksamaa koonduslaagritest kuni kaasaegsete piltideni koledustest Bosniast, Sierra Leonest, Ruandast või New Yorgist 11. septembril 2001. Enam kui kakskümmend aastat pärast seda, kui Susan Sontagi juba klassikaks kujunenud „Fotograafiast” (eesti keeles 2006) muutis mõtteviisi elu kujutamisest, esitab käesolev raamat väljakutse meie mõtlemisele mitte üksnes sellest, kuidas me tajume piltide kasutamist ja nende tähendust, vaid laiemalt sellest, kuidas sõda ennast meie päevil hinnatakse ja mõistetakse; sellest, millised on kaastunde piirid ja mõistmise kohustus.