Isa ei tahtnud mulle jalgratast osta. Ta ütles, et lapsed on väga ettevaatamatud, armastavad rattaga igasuguseid vigureid teha ja lõhuvad nii ratta kui ka enda. Mina ütlesin, et ma olen ettevaatlik, nutsin, olin koledasti tige, ütlesin, et lähen kodunt minema, ja viimaks ütles isa, et ma saan jalgratta, kui tulen matemaatikaülesannete lahendamises klassis kümne parima hulka.

Seepärast olin ma eile koolist koju tulles väga rõõmus. Ma olin ülesannete lahendamises olnud kümnes. Kui isa seda kuulis, tegi ta suured silmad ja ütles: „Vaata aga vaata, see on tore,” ja ema kallistas mind ja ütles, et isa ostab mulle kohe kena jalgratta ja et on väga hea, et ma olen matemaatikas edasi jõudnud. Peab ütlema, et mul oli õnne olnud, sest lahendamas polnudki meid rohkem kui üksteist poissi, ülejäänud olid gripis, ja üheteistkümnes oli Clotaire, kes on alati viimane, millest pole aga eriti hullu, sest temal juba on jalgratas.

*

Veidi üleannetu ja liigutavalt naiivne Nicolas, tema ema-isa, õpetajad ja vahvad klassivennad on juba kuus aastakümmet olnud prantsuse laste ja nende vanemate suured lemmikud. Raamatu teksti autor René Goscinny on lisaks väikesele Nicolas’le loonud surematud koomiksikangelased Asterixi ja Lucky Luke’i.

Goscinny teksti täiendab armastatud illustraatori Jean-Jacques Sempé ainulaadne marakrattide galerii.

Tutvu raamatuga