Hullult õnnelik – naljakas raamat hirmsatest asjadest
30. juuni 16

Hullult naljakas raamat ahistavast depressioonist ja vaimuhaigusest?
Tundub kohutav idee … Aga kohutavad ideed on Jenny Lawsoni leivanumber.
Ta ise ütleb nii: „Tegelikult on suurem osa mu lemmikinimestest omadega ohtlikult perses, aga peale vaadates ei arvaks seda üldse, kuna me oleme õppinud seda kas varjama või nii ausalt välja näitama, et see muutub uueks normaalsuseks. Filmis „Hommikusöögiklubi” on selline tsitaat: „Me kõik oleme üsna veidrad. Mõned oskavad seda lihtsalt paremini varjata.” Ja nüüd tõmba sealt see „varjata” maha.” „Hullult õnnelik” räägib leppimisest kõige sellega – nii ilusa kui ka inetuga –, mis teevad sinust sinu, ja sellest, kuidas seeläbi kõigest fantastilisemal ja pöörasemal moel rõõmu leida. Sest nagu ütleb Jenny ema: „Võib-olla polegi „hullus” nii hull.” Ehk on hullus täpselt õige asi.

Jenny Lawson on tuntud blogija ja auhindu võitnud huumorikirjanik. Ta eristub paljudest teistest autoritest ääretu siiruse ja avameelsusega, millega ta kirjeldab oma pikaajalist võitlust depressiooni, hüperaktiivsuse, obsessiiv-kompulsiivse häire ja muude probleemidega.

 

Katkend raamatust

 

/…/

Käisin mitme tohtri juures, aga kõik ütlesid, et sapipõie operatsioon pole mõistlik, kuna võib-olla mul rohkem haigushooge ei esine, aga mina leian alati, et parem on lasta sind tappa tahtvad kehaosad eemaldada, nii et mind suunati dr Moralesi jutule, kes on kurikuulus tohutu innu poolest sapipõisi välja lõikama. Ilmselt sellepärast, et ta neid kogub. Raske öelda. Teadsin ma aga seda, et dr Moralesel polnud enda vastuvõttu, nii et ta kasutas lihtsalt lähedal asuvat käär- ja pärasoole kirurgiakliinikut, mis oli mitmel põhjusel segadusseajav.
Esiteks sellepärast, et kindlasti ei soovinud ma oma sapipõie eemaldamist rektaalsel teel ning teiseks seetõttu, et ooteruumis rippusid pildid tagumikkudest. Sõna otseses mõttes.
Doktor Morales oli üle 80 aasta vana, rääkis inglise keelt vaid äärmisel vajadusel, ja oli tegelenud sapipõite eemaldamisega juba siis, kui mu ema veel sündinudki polnud. Ta oli veider ja suurepärane, ning heitnud pilgu mu analüüsi vastustele, ütles ta, et mu sapipõis liigub ja on haigestunud. Ma seletasin, et ta mitte ei „liigu”, vaid „jõlgub ringi” ja et ma soovin selle eemaldamist. Nuputasin, kas jõlkumise eest saab oma sapipõiele kohtutõkendit nõuda, sest ta pole oodatud ja lisaks püüab ta sind tappa. Siis saaks politsei kutsuda ja lasta oma sapipõie eemaldada ja ei peaks selle eest midagi maksma, kuna sapipõis rikkus avalikku korda. Kui just politseile selle eest ei maksta, et nad avalikku korda rikkuvaid inimesi minema veavad. Ma ei tea. Ausalt öeldes pole ma kunagi selles olukorras too kaebaja pool olnud.

Tohter Morales ütles, et ta pumpab mind süsinikdioksiidi või süsinikmonooksiidi täis (kumb iganes neist mürgine pole) ja tõmbab siis nabasse tehtud augu kaudu sapipõie välja. Kui ma küsisin, kas võin sapikivid endale saada (et saaksin neist kaelakee teha), ütles ta, et seda ta küll ei tohi lubada, kuna uued eeskirjad on sitapead ja et ta ei tohi kuuli saanud inimestele isegi seda kuuli anda, mis ta neist välja on kaevanud, kuna kuule peetakse pärast kehast väljatõmbamist automaatselt „meditsiinilisteks jäätmeteks”. See näib pisut silmakirjalik, kuna mu tütar tuli ka mu kehast välja ja tema tohtisin ma küll koju kaasa võtta. Ja mõned võtavad isegi platsenta koju kaasa ja sunnivad oma pereliikmeid seda sööma (tõsiselt … nii tehakse) ja sellepärast küll keegi ei kaeble. Välja arvatud ilmselt need, kes peavad platsentat sööma. Ütlesin, et kindlasti on sapikivide kaelaskandmine väiksem kuritegu kui sundida oma peret nende teadmata su platsentat sööma, ja dr Morales nõustus ja ütles, et ta on ise tosin korda sama vaidluse maha pidanud, kuigi mulle tundub kummaline, et keegi satub sellesse vaidlusesse rohkem kui korra. Ta lubas aga palju pilte teha ja neid minuga jagada. Sõber Maile pakkus, et tuleb operatsiooni pildistama ja ma olin peaaegu nõus, sest ta on fantastiline fotograaf. Aga siis meenus
mulle, et pärast operatsiooni pressib arst kogu ülejäänud süsinikmis-iganes-gaasi jälle naba kaudu välja. Ma ei soovi vist, et keegi pealt näeks, kuidas ma punnitan omaenda naba kaudu peeretada, sest kui inimene on su tõeline sõber, siis on see täpselt selline pask, millest ta katsub sind säästa. Juba piiblis on öeldud, et „omada sõpra tähendab mitte olla tunnistajaks pussutavatele nabadele”. Või midagi. Äkki mäletan valesti.
Kui ootasin haiglas operatsiooni algust, olin natuke mures, sest alati räägitakse hirmujutte sellest, kuidas inimestele midagi sisse unustatakse või neist vale asi välja lõigatakse. „Mis siis saab, kui avastan ärgates, et mulle on peenis külge keevitatud?” küsisin õelt. Ta kinnitas, et seda ei juhtu. Ta ütles, et see on normaalne hirm ja et mõned kirjutavad oma terve jala peale „MITTE SEE JALG”, kui nad põlveopil käivad. Mõtlesin ka sama teha, aga igale poole. Väikesed märkmed üle keha, öeldes näiteks: „Eip, mitte siit.” „Hakkab soojemaks minema.” „Mida perset sa enda arust teed? Mul läheb seda veel vaja!” „Ära näpi! See on minu oma.” Aga Victor ei andnud mulle markerit, kuna tema sõnul ei saa mind ka täiesti kainena usaldada, rääkimata siis tuimastite laksu all.
Selle asemel tõin lagedale oma õnnetoova nibu. (Kõrvalmärkus: ükskord raamatutuuril tõi üks naine mulle võltsnibu, mida ta valmistab neile, kes tahaksid suuremaid nibusid, või kes taastuvad rinna eemaldamise operatsioonist. See näeb vaimustavalt elulähedane välja ja ma kannan seda sageli särgiservast välja piilumas, et näha, kas inimesed ütlevad mulle, et mul on nibu paljas. Kui nad seda teevad, võtan nibu ära ja tänan neid, et nad nii sündsalt käitusid. See on suurepärane viis ägedate inimeste eristamiseks. Samuti, kui baaris käin ja baarmen mulle otsa ei vaata, panen endale nibu otsaette, sest see püüab alati rahva tähelepanu.) Toppisin oma õnnetoova nibu endale kõhu peale ja kui õde tagasi palatisse tuli, ütlesin talle: „Mul on vist mingi allergiline reaktsioon. Kas see peabki siin kasvama?”, osutades samal ajal väga realistlikule nibule, mida seal paar minutit tagasi, kui ta hakkas mind operatsiooniks ette valmistama, polnud olnud. Tema kiituseks võib öelda, et ta polnud sugugi üllatunud, mis paneb mind arvama, et on rohkem topeltnibudega inimesi, kui võime arvata, ja et arvatavasti pole ta just kõige tähelepanelikum õde maailmas. Lõpuks kärutati mind operatsioonituppa.

/…/

 

 

Jenny Lawson

“Hullult õnnelik”

Inglise keelest tõlkinud Nele Sillaots

 

Hullult õnnelik