Eesti ühe omapärasema näitleja Sulev Luige (1954–1997) detaili- ja värvirikka portree loomiseks on autor toetunud Sulev Luige sõprade ja kolleegide mälestuste kõrval ka Sulev Luige endaga tehtud intervjuudele ja tema mõtteavaldustele. Et võimalikult palju Luike ennast tema enda kaudu avada, leiavad kasutamist tema kirjad ja kirjad temale.

Teisalt püüab see raamat püüda püüdmatut ja kirjeldada kirjeldamatut, sest „Ta oli nagu joonis kaljuseinal, hieroglüüf, mis süüvib mällu, kuid mida on võimatu lõpuni mõista.” (Toomas Raudam)