Hoian endalt kätega ümber kinni, ihu on kuidagi närtsinud ja kuiv, keha on tühisus ja mitte keegi ei taha minust enam midagi, nagu oleksin olemasolu lõpetanud. Ma ei ole siia suvilasse kedagi kaasa võtnud, mitte ükski pole nii kaua vastu pidanud. Marthe on siin viieteistkümnendast eluaastast peale käinud kallimatega ja saanud alati kõige suurema magamistoa, alati uimased, kohmakad poisid, kelle peale ema ja mina oleme nägusid teinud, kuni ta lõpuks jäi kokku Kristofferiga ja sai Olea pealekauba. Ja mina, mis on minul?

Ida on arhitekt, lastetu ja parimas eas, aga ohutuled on viimasel ajal vilkuma hakanud. Et riske maandada, on ta uurinud võimalust munarakke külmutada, et oleks võtta, kuid seda õiget kohtab. On suvi ja Ida sõidab oma lapsepõlve paradiisi, kus ta ema pereringis 65. sünnipäeva tähistab. Ees peaks ootama paar toredat puhkepäeva, ent need rikub väikese õe Marthe uudis: ta ootab last.

„Täiskasvanud inimesed“ on romaan habrastest peresidemetest, kadedusest ja enesehaletsusest. Ja armastuseta elamise häbist.