„Elanud kord Berdi linnakeses kaks perekonda – Abgarjan ja Šats.

Abgarjani perekond võis tunda uhkust võrratu ja kaljuna paindumatu isa Jura üle, ennastsalgava ja imekauni ema Nadja üle ning nelja eri kaliibris ja vanuses tütre Narine, Karine, Gajane ja Sona üle. Hiljem sündis sellesse õnnelikku perre kauaoodatud poeg Aik, kuid see juhtus mõni aasta pärast kirjeldatud sündmusi. Isa Jura töötas arstina, ema õpetas koolis vene keelt ja kirjandust.

Šatsi perekond võis tunda uhkust Nänni üle.

Muidugi, lisaks Nännile oli Šatsi peres veel kaks inimest: onu Miša, Nänni poeg ja Manjunja, kes oli onu Miša tütar ja vastavalt Nänni lapselaps. Kuid uhkust võis tunda perekond eeskätt Nänni üle. Ja alles seejärel pere ülejäänud sama toredate liikmete üle. Onu Miša töötas insenerina, Nänn töötas ema, vanaema ja koduperenaisena.“

Nõnda kirjeldab oma autobiograafiliste sugemetega debüütromaani tegelasi autor Narine Abgarjan (s  1971).

See on lugu kahe Armeenia väikelinna tüdruku suurest sõprusest, aga mitte ainult. See on lugu võimukast ja koloriitsest juudi vanaemast, aga seegi pole kõik. „Manjunja“ lugeja satub justkui keset geniaalse komöödialavastaja vändatud filmi, mis on täis pööraseid olukordi ja elujaatavat huumorit. Hea tuju on seda raamatut lugedes garanteeritud!

Tutvu raamatuga