Sellise küsimuse ees seisime eelmise aasta detsembris, kui Greifi trükikojas oli kirjastusel Tänapäev valmimas “Dekameron” ning saime teada, et ka Eesti Raamat sama teose kavatseb välja anda. Nimelt oli teose tõlkeõiguste pärija kogemata mõlema kirjastusega lepingu sõlminud.
Paras ehmatus kõigile.
Tänapäev püüdis leida kompromissi. Väljaandmisest lihtsalt loobuda me enam ei saanud, kuna raamat oli ju valmis. Tegin Eesti Raamatu direktorile ettepaneku, et kuna meie teos on kalingurköites ja ümbrispaberiga, jäägu see kauplustele müüa. Kuna Eesti Raamat pidi välja andma tavalise kõvas köites raamatu, siis olin valmis loobuma koolide ja raamatukogude tellimustest ning neile teada andma, et taskukohasem teos on ilmumas. Pealegi teatas Eesti Raamat, et nende “Dekameron” ilmub alles paari-kolme kuu pärast.
Ja tulemus: äkki olid koos müügil kaks “Dekameroni” ning vaid mõnekümnekroonise hinnavahega.
Ning siis algas äkki ajakirjanduse huvi raamatu vastu ( mis on väga tavapäratu), täpsemalt öeldes intriigi vastu. Õhtuleht, Eesti Päevaleht ja lõpuks Postimees. Viimases püüdis Rein Veidemann mitmel erineval moel selgeks teha, et Tänapäeva “Dekameron” on kehvem. (Vahemärkusena: meie lähtusime 1957. aasta trükist ja see oli teadlik valik, tuginedes asjatundjate nõuannetele.) Ja et üleüldse tegutseme metsiku Lääne seaduse kohaselt, kes enne kohale jõuab, maanurga tähistab ja seega omanikuks saab.
Omalt poolt sekundeeris ka Eesti Raamatu peatoimetaja Rein Põder, kes teatas, et Eesti Raamat on nõuka-ajal tegutsenud Eesti Riikliku Kirjastuse õigusjärglane ning teisel kirjastusel on seega kohustus nõukogude ajal ilmunud teoste kohta just Eesti Raamatult luba küsida. See olevat kollegiaalsuse, eetika ja viisakuse asi.
Ausalt öeldes teeb kõik see kokku kurvaks ja nõutuks.
Tänapäev tegutseb juba kuuendat aastat. Meil on klassikasari “Punane raamat”, kus oleme andnud välja ka juba varem eesti keeles ilmunud teoseid. Aga millistena varem ilmunud? Vene ajal, tihedas tinalaos, koltunud paberil, hallide pappkaante vahel. Meie oleme need teosed toimetanud, kui vaja, siis kaasajastanud ning enamjaolt uued ees- või järelsõnad tellinud. Need teosed lugejatele väärikas köites pakkunud. Ning üsna palju kiidusõnu kuulnud. Ja pole ju meie süü, et keegi varem selle peale ei tulnud.
Samuti oleme tasunud tõlkijatele, tõlkeõiguste pärijatele ning autoriõiguste kehtivuse korral ka välislitsentsid maksnud. Kaheldav, kas nõuka-ajal üldse eriti hoolikalt välislitsentse taotleti ja tasuti…
Millisest õigusjärgsusest me räägime?
Ma ei oleks üldse seda lugu kirjutanud, vaid Eesti Raamatule kingiks “Dekameroni” viinud ning jätkuvat kolleegide vahelist sõprust soovinud. Kuid ajakirjanduse kaudu kirjastuse Tänapäev vastu tõstetud alusetuid süüdistusi ning pahasoovlikkust ei kavatse ma vaikides taluda.
Jah, me teeme raamatuid ka edaspidi. Häid ja ilusaid. Uusteoseid ja klassikat.
Head lugemist.
Tiina Tammer,
kirjastuse Tänapäev juht
