Ma ei tunne sind. Ma ei tea, kui vana sa oled. Kas sa oled naine või mees, rikas või vaene, kõrgharidusega või mitte, usklik või uskumatu? Ainukese asjana tean, et oled eestlane, oskad eesti keelt – muidu sa mu raamatut kätte ei võtaks.
Ka sina ei tea minust kuigi palju. Natuke siiski, kui oled juba sirvinud minu esimest raamatut “C’est la vie” või kui oled näinud filme “Libahunt” ja “Lindpriid”. Siis tunned vähemalt mu välimust, ehkki nendes filmides olin veel väga noor.
Sageli minnakse vanaduses endast kirjutades härdaks, hakatakse idealiseerima oma elu ja inimesi enda ümber, pehmendatakse kõiki elusündmusi, nii kurbi kui ka lõbusaid. Mina selles olukorras veel ei ole ja luban, et minuga sul igav ei hakka, sest kõige rohkem vihkan ma igavust!
Niisiis läheb mulle väga korda, kuidas sa suhtud minu kirjutatusse, kas sa mõnikord naerad ja vahel nutad või jätab sind kõik täiesti külmaks.
See raamat ei ole fantaasiavili, kõik sündmused on aset leidnud, neist enamik Nõukogude Eestis ajavahemikus 1971 kuni 1981. Ennast tundes hoiatan ette, et kindlasti kaldun ma vahel teemast kõrvale ja kindlasti satud sa koos minuga ka hoopis teise aega, mis kestab tänaseni ja mille tegevus toimub peamiselt Pariisis.
Mõne inimese nime, kellega minevikus kokku puutusin, olen unustanud, ja nende ees ma vabandan. Aga mõnda inimest ei nimeta ma meelega nimepidi, ehkki nad ise tunnevad end siin lehekülgedel ära. Aga võib-olla ka mitte, kes teab, kõik on ju siin elus võimalik. Kindlasti on neidki, kes tahaksid mõnda seika oma elust ja ka mind igaveseks unustada.
Pühendan selle raamatu oma pojale. Huvitav, kui ta oleks saanud valida, siis millise ema ta oleks endale valinud? Olen see, kes ma olen ja ta peab sellega leppima, sest me ei saa enam midagi muuta. Ma armastan teda väga, sest ta on minu poeg.