Keegi ei tahtnud surra. Kellelgi ei olnud seda sõda vaja. Ja ometigi see juhtus.

„See on raamat sõjast, mida ei tohiks olla, ning kangelastest, kes tahtsid elada, kuid surid.” Nii kirjeldab oma teost autor. Radio Svobodale antud intervjuus ütleb Sergei Loiko, et raamatu peategelane on lennujaam – tsivilisatsiooni sümbol, mida inimene on aastaid ehitanud ja siis 242 päevaga lammutab.

Sergei Loiko oli koos Ukraina vabatahtlikega lennujaama kaitsel ja nägi kõike oma silmaga. „Seal polnud ühtegi ohutut paika. Lennujaamast sai Maidani jätkulugu, Ukraina vastupanu ja vabadusvõitluse sümbol.ˮ

See on romaan Vene–Ukraina relvakonflikti raames toimunud lahingutest Donetski lennujaamas. Tegevuse peajoon areneb minutite kaupa Donetski lennujaama piiramise (maist 2014 kuni jaanuarini 2015) viimase viie päeva jooksul.

Romaani kangelased on väljamõeldud, kuid enamik lahingustseene ja sõjasündmusi on võetud elust ning põhinevad isiklikel läbielamistel. Peale autori kogemuste on raamatu aluseks nelikümmend kolm tundi intervjuusid lahingutes osalenud sõdurite ja ohvitseridega, kes kaitsesid lennujaama viimase päevani.

Selles raamatus on palju tegelasi, palju läbipõimuvaid dramaatilisi süžeeliine. Romaan ei ole ainult ja peaasjalikult sõjast. See on ka armastusest, reetmisest, kirest, äraandmisest, vihkamisest, raevust, õrnusest, vaprusest, valust ja surmast. Teisisõnu meie tänasest ja eilsest elust.

Sergei Loiko (1953), lõpetas Moskva võõrkeelte instituudi ja teenis enne ajakirjanikukarjääri strateegilistes raketivägedes. Aastast 1991 töötab ta ajalehele Los Angeles Times. Loiko on valgustanud sõjategevust Mägi-Karabahhis, Rumeenias, Tadžikistanis, Tšetšeenias, Gruusias, Afganistanis, Iraagis.

 

Sergei Loiko

Lennujaam

Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa

360 lk, flexi-köide