Jüri Üdi on meie seitsmekümnendate aastate luule vaieldamatu täht. Tema arusaamad luulest ja keelest olid tavatud, ja ehkki ta ei väljendanud neid kuskil selgesti väljaöeldud põhimõtetena, avaldasid need ulatuslikku mõju tervele järgnevale põlvkonnale. Üdi oli nii populaarne, et hulk tema tekste saigi tollase popkultuuri osaks, sellal kui kriitikat jahmatas Üdi piiramatu mängulisus, ootamatud vastandused ja ümberpööramised.
Varsti oli üldiselt teada seegi, et Jüri Üdi luuletajanime taga peitub näitleja Juhan Viiding. Autor kasutas tekkinud nimemängu-võimalust osavalt ära, tuues pseudonüümi luuletustesse sisse ja vaadates Jüri Üdi kuju justkui kõrvalt, omaette isikuna. Siis aga tüdines ta äkki sellest mängust, ning 1978 ilmus Juhan Viidingu nime all raamat “Ma olin Jüri Üdi”.
Nõnda oli Jüri Üdi väljamõeldud isikule joon alla tõmmatud. Siiski jäi lühike Üdi-periood erandlikult intensiivseks: viie aasta jooksul ilmus temalt neli luulekogu ja üks omaette vihik kogumikus “Närvitrükk”. Sama plahvatuslikku produktiivsust autor hiljem enam ei saavutanud, Üdile kuulub suur osa Viidingu kõige säravamaid ja ainulaadsemaid tekste. Sellest tekkiski mõte teha Jüri Üdi valikkogu, mis sisaldaks ainult selle nime all ilmunut. Kogu nimeks sai “Tiibadega raamat”, sest niisugusest raamatust on juttu ühes Üdi enda luuletuses:
vööruses on tiibadega raamat
ja üks riie visatud tast üle
riidele on tehtud jahiloomad
ja üks sirge mees ja piibud
(“Koolimaja mägedes”)
Käesoleva valimiku koostamise põhimõte oli, et ta võimalikult palju sarnaneks Üdi luulekogudele, mis on täis kontraste ja ootamatuid pöördeid, samuti nagu ta luuletusedki.
Töö käigus hakkasid kõrvuti sattuma luuletused, mis Üdi kogudes kunagi kõrvuti ei olnud. Aga nende vahel oli sarnasusi ja sugulusi, mis tõmbasid neid üksteise ligi. Muidugi tekkis seejuures ka uusi kontraste.
Raamatu keskel on Üdi kõige esimeneplokk raamatuna ilmunud tekst, 1968. ilmunud “Realistliku ingli laul”, mille Märt Laarman trükkis oma puulõigetelt väga väikesel arvul. Kentsakalt või isegi nostalgiliselt, kuid Üdi ajalooline häälestus annab neilegi refleksiivse varjundi.
Kogu Üdi-perioodi loomingut saadab fiktiivne Krauklise kuju, võiks öelda, et inimesekujuline vaste tollele “realistlikule inglile”, mis vastandub heitlikule ja lõhestatud Üdile oma julguse ja otsusekindlusega. Oleks ilmselt liiga lihtne pidada Krauklist Jüri Üdi südametunnistuseks, kuigi seegi võimalus on avatud… Ometi on Krauklis midagi palju enamat: õige nurga alt vaadates omandab ta küllalt selge kontuuri, jäädes kuhugi teadvuse ja teadvustamatuse piirile, ning muutub nii iseseisvaks tegelaseks. Samas paistab Krauklis ikkagi kehastavat ka teatavat seitsmekümnendate aastate luuletaja-ideaali, mida Üdi – või isegi Juhan Viiding – oma elus tahab järgida.
Jüri Üdi kaudu saame seitsmekümnendate aastate Eestist teada mõndagi, mida ajalooraamatutest hõlpsasti välja ei loe. Siit kiirgab nii ängi kui vastupanu – surutist, hirme, paineid, kuid samuti üht erilist sõltumatust ja vabadust, mis on tänapäevale juba võõras.
Hasso Krull
