Vangla on nagu neetud küla

Ajaleht Raamat nr 15

Raamatu „Väravad” autor Toomas Illisson kannab praegu karistust Tartu vanglas. Käsikiri valmis samuti karistust kandes.


Kui palju on raamatus „Väravad” tegelikke sündmusi ja isikuid ning palju väljamõeldut?
Raamat ei põhine tõesti täiesti minu elulool. Selles on mitmeid muutusi, enamasti just osas, mis puudutab minu kuritegu ja karistusi. Samas olen püüdnud võimalikult täpselt edasi anda värava taga toimunut ning selles osalenud isikute iseloomujooned ja tõekspidamised. Väikesed muudatused on olemas, kuid need ei muuda loo üldpilti ja ei ilusta olnut. Pigem oli olukord väravate taga julmem ja trööstitum kui seda momendil loete.
Samuti olen püüdnud tuua lugejani olukorra, mis oli just neil aastatel, kui meie riik iseseisvus.
Isikud, keda oma kirjutises mainin, on enamasti surnud ja kannavad nüüd minu poolt välja mõeldud nimesid, sest mäletavad neid vähesed ja täisnimesid pole mõtet lugejani tuua. Jäägu nimed inimeste mälestusse, kes neid tundsid ja kunagi koos olid. Usun, et kadunute hinged pääsesid paradiisi, sest põrgus nad juba olid.
Ka vabaduses mainitud isikud on elust, Tõmmu prototüübiga suhtlen ka praegu.


Teie raamatust jääb kõlama tõsiasi, et vanglast vabanenul on praeguses Eestis väga raske pärast karistuse kandmist elu seadusega pahuksisse minemata edasi elada.
Vangla on nagu mingi „neetud küla”, millest vabanedes tunned end kohati pidalitõbisena. Sellest ka sedavõrd suur vanglasse naasnute osakaal. Kui satud olema nn kolmanda sordi inimene, siis on raske oma elu seaduskuulekale teele pöörata.
Ühiskond püüab ükskõiksuse ja vaikiva vihkamisega sind igati eirata ning kõik sinu head kavatsused jooksevad lihtsalt liiva. Hirmu vangla ees pole, see on juba üleelatud etapp ning nii hakkabki inimene sooritama tegusid, mis pole seadusega just päris kooskõlas. Paljud seda ei soovi, kuid elu sunnib ja pääsu pole, sest süüa ja juua vajab inimene igal juhul.
Kuritegelikul maailmal pole enam sellist jõudu nagu vanasti, kui sellest eemaldumine tähendas kalmistut. Nüüdne kuritegelik maailm püüab oma tegevust pigem legaliseerida ja vanad seadused suures osas enam ei kehti.
Muidugi on sidemeid raske katki rebida, sest tavaliselt on need tekkinud aastatepikkuse koostööga nii heas kui kurjas, kuid tõsise tahtmise korral on see võimalik ka elu kaotamata. Sellisel juhul jäetakse see elu minevikku koos kõigi üksikasjadega ja asjasse puutumatute inimestega sellest ei räägita. Väike eksimus selle tõekspidamise vastu toob sageli kaasa pöördumatud tagajärjed ja nii mõnigi vana aja autoriteet on seetõttu enne tähtaega hingusele läinud.


Kuidas on kuritegelik maailm taastatud Eesti Vabariigi ajal muutunud?
Kuritegeliku maailma vanad seadused olid karmid, kuid väga õiglased. Kehtis solidaarsuse ja võrdsuse printsiip, mis pani vahel ka viimast leivakääru jaotama just nii mitme inimese vahel kui neid tol hetkel ruumis või olukorras oli. Puudus ka tänapäeval nii levinud nähtus nagu pettus omakasu eesmärgil. Sõber sõpra ei koorinud ja sellele isegi ei mõeldud. Polnud vahet, kui suur varandus nende käes oli.
Tänapäeval on materiaalne heaolu sageli ka vendi karvupidi kokku ajanud ja see on igapäevane nähtus nii vabaduses kui ka vanglas. Suurel määral erines mees suure tähega väravate taga vabaduses olevast just selle poolest, et mehel oli sõna, mis kindlasti maksis. Tänapäeva mees on sageli nagu valimisloosung – lubadusi palju, kuid tegusid pole ja neile ei ole ta isegi mõelnud.
Järele mõeldes ei meenu mulle ühtegi momenti, kus endise kuritegeliku maailma autoriteedi suust oleks välja lennanud midagi sellist, mis kunagi ei oleks realiseerunud või oleks rajatud tühjadele oletustele. Sõna maksis rohkem kui raha.


Mis on vanglas muutunud?
Tänapäeva vangla on peaaegu täiesti moraalitu. Pole tavalist ega ka kuritegelikku moraali, mis vanglas peaks olema. Sellega kaasneb ka harimatus ning ükskõiksus oma hariduse ja harituse suhtes. Sageli kohtan siin müüride taga inimesi, kes pole isegi normaalselt kirjutama õppinud ega suvatse seda ka teha. Loetakse vähem kui varem, olgugi, et raamatuid ja materjale on rohkem saada.
Esinev vägivald on tavaliselt täiesti mõttetu ja lähtub materiaalse heaolu tasandilt. Tahetakse endale kelleltki midagi, mis sageli pole isegi vajalik, aga läigib ilusti ja tüli võib tõusta täiesti tühja koha pealt. Vanasti oli selline tegevus keelatud ja sellega tegelenu sai endale külge halva kuulsuse.
Suur negatiivne jõud on ka narkomaania ja selleni langenud inimesed ei kohane eluga vabaduses ega ka vanglas. Nende osakaal on suur ja see mõjutab oluliselt ka kriminaalse maailma üldist pilti. Tegelikult pole kuritegelik maailm narkomaane kunagi sallinud ja enda hulka neid ei arva. Ühiskond peab aga narkomaane ekslikult kuritegeliku maailma põhiosaks. Narkomaanid on tegelikult ühiskonna saadus.


Mihkel Mõisnik