Andra Teede tuleb veel särtsakama sõnaga

Ajaleht Raamat nr 18

Andra Teede (s 1988) on Tallinna luuletaja, praegu noorima kirjanduspõlvkonna esileküündivamaid andeid. Mullu ilmus ta debüütkogu „Takso Tallinna taevas”, mis sai kriitikutelt hea vastuvõtu osaliseks. Ja ostjad-luulehuvilised leidsid selle ka poest kenasti üles. Andra Teede ühendas oma debüütkogu luuletustes tundelüürika ja ajaluule, sidus kokku isikliku ja ühiskondliku, paigutas sõnasse oma emotsioonid, lahutamatuks taustaks olud ja ajad, kus need sündinud: Tallinna inimesed ja tänavad.
Oma teises luulekogus „Saage üle” on Andra Teede luule muutunud teravamaks, särtsakamaks ja valitudsõnalisemaks, torgates nõnda silma muidu nii vaoshoitud ja malbe eesti naisluule taustal. Oma osa sellesse on andnud ka poetessi tihe lävimine „metsikuma” ja „mängulisema” osaga eesti tänapäeva kirjandusest – alates eelmisest suvest on ta Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liige. Kaasliikmete ja koondise lähikonda kuuluvate loomeinimeste pulbitsev elujõud, maailmavaade ja loomingulised tõekspidamised – rääkimata nende boheemlikest eluviisidest! – on Andra Teede isikut ja loomingut mõjutanud edasi arenema uude ja põnevasse suunda, kuhu eesti naisluuletajad tavaliselt teed ei kipu leidma.
See muidugi ei tähenda, et Andra Teede luule oleks liikunud tavapäraselt naklaste viljeldava vallatu-lõbusa vemmaldamise suunas, ei, jutt on siiski sellest, mida kaaskoondislane Aapo Ilves nimetab kunstiteose puhul „etwas’eks”. „Saage üle” peegeldab suure osavõtuhuviga elatud harilikku, igapäevast, kuid ometi poeetilist elu, kus olulisel kohal on oluliste linnade tänavad ja inimesed. Näiteks:


harri on mu lemmikparm
haiseb joob ja ropendab
elab vabaduse väljakul
istub galerii ees prügikastil
ütleb viisakalt tere
ja naeratab kui tast mööduda


vahel annan talle raha
suitsu või süüa
kui ei anna mina siis
teevad seda teised
harri on paljude lemmikparm


vahel tuleb taga
lihtsalt rääkida
raske on muidugi sest
harri haiseb joob ja ropendab


Aga ka nii:


ükskord suureks kasvan
ostan suure auto õpin ära
suure vene keele


lähen venemaale rekkajuhiks
kõige kaugemale
marsruudil piiter–vladivostok


kaasas maikat paar ja kotitäis
beljašše mõni kapsas raamat
makki käiaks rokk


tagaistmel magaks või hotellis
unes näeksin kilomeetreid ärkaks
ütleks endale et „näed sa jälle teele”


Üldse on kahte kogu võrreldes, peale sõnarelva suurema vahedaks-ihutuse, märgatav ka enesekindluse suur tõus. Andra Teede luuletajaisiksus on nüüd veelgi vähem kodus küünlavalguse-romantikat harrastav, kalbete krahvinnanäppudega tunde-helmeid sõrmitsev, vaid see läheb tänavale, istub kõrtsides, saadab vajaduse korral vastu lõugu andvaid messe ja on ühtviisi valmis istuma nii viimase marsa peale, et sõita koju, kui ka minema linna piirile hääletama, et sukelduda teadmata-arv-päevasesse seiklusesse mööda teisi linnu ja neis elavaid sõpru.



Jaak Urmet