Ülesvõtteid moodsast ajastust

Ajaleht Raamat nr 20

20. sajandi alguskümnenditel toimub moodsa suurlinna kohtumine moodsa kirjandusega. Ühe on loonud tööstusrevolutsioon, kapitalidemokraatia ja süvenev individualism, teine püüab vormiuuenduste ja psühhologiseeriva käsitluslaadiga täiendada kriitilise realismi ja naturalismi meetodeid.
Selle tulemusena sünnib terve rida murrangulise tähtsusega teoseid ka ameerika kirjanduses ning ühe silmapaistvamana nende seas 1925. aastal ilmunud “Manhattan Transfer”, John Dos Passose söakas katse isiklikku (taju)kogemust stiliseeritud ühiskonnadokumendiks vormida.


Linn kui romaani tegelane
Objektiivi valib Dos Passos “Manhattan Transferis” New Yorgi kesklinna, tohutu metropoli südame selle lugematute büroohoonete, poodide, restoranide, tänaval sagivate autode ja sadamast sisse-välja sõitvate ookeaniaurikutega. Manhattanile on kontsentreeritud suurlinnaelu oma kõikide tahkudega, selles peegeldub suurepäraselt ajastu ühiskond ja mentaliteet tervikuna ning indiviidi iseärasused, mured ja rõõmud, õnn ja viletsus.
New York ja Manhattan, linn ja selle süda, muutuvad Dos Passosel sümboliks. Linn on romaani tegelane, alati esi- või tagaplaanil, alati tajutav. Dos Passos annab “Manhattan Transferis” kõikvõimsale jutustajale objektiivse kaamera, mis salvestab pilti ja heli, aga ka näiteks lõhnu ning tegelaste mõtisklusi ja teadvusevoolu. Aeg-ajalt jäävad tallele read mõnest populaarsest laulust, pealkirjad või lõigud ajalehtedest, statistirollis tegelased.


Kirjanik kui neutraalne dokumenteerija
Episoodilise ülesehitusega, eksperimentaalset montaaži ja kollaaži kasutav ja sellega suurlinna hektilisust hästi tabav romaan fokuseerub pikemalt või põgusamalt mõneteistkümne väga erineva taustaga newyorklase elusaatusele.
Kesksele kohale asetuvad kaks tegelast: sotsiaalses plaanis kohanemis- ja läbilöögivõimeline Elaine Thatcher ning kirjaniku alter ego, kõrgklassist pärit vallaslaps, omaette hoidev tunde- ja vaimuinimene Jimmy Herf.
Jutustaja dokumenteeriv kõrvalseisjapilk ei luba kaadrisse juhuslikke elemente ega leidobjekte. Linna kui terviku kõrval toimib kaalutletud kujundina iga selle detail, lugejat kõnetab iga üksik fragment. Detailsus ja elamuseväljendus ei takista aga Dos Passose “kaamerasilmal” kogu raamatu vältel neutraalseks dokumenteerijaks jäämast. Linn ja selle eluolu on kogu aeg eemal, teisel pool kaamerat. New York ei ole romaani jutustaja ega tema tegelaste maailmakõiksus, ehkki sündmustik ise väljub linnast vaid mõnel üksikul korral ja ka siis lähinaabrusse.


Lõputu õnneotsing
Romaan algab idast Manhattanile saabumisega ja lõpeb Manhattanilt lääne suunas lahkumisega. Sellele, et New York on pigem vaid episood inimese elust ja killuke maailmast, viitab ka teose pealkiri. Sõna transfer võiks eesti keelde tõlkida kui ülekandmist või ümberistumist, senise traditsiooni järgi ka kui vahejaama.
Veelgi kõnekam on aga asjaolu, et Manhattan Transferi nime kandis omaaegne raudteejaam paarikümne kilomeetri kaugusel New Yorgist läänes New Jersey osariigis. Tollal oli Ameerika avarustelt saabunutel võimalik seal New Yorki suunduvale rongile ümber istuda ja vastupidi. Nõnda rõhutab autor liikumist, mööduvust, episoodide ja faaside kaleidoskoopilist vahetumist, distantseeritust.
Suurlinna virvarri taustal vaheldub inimeste äriõnn, tekivad ja hääbuvad romantilised suhted, sütivad ja kustuvad eluküünlad, kuid alaliselt jääb püsima üldine liikumapanev jõud, inimeste igatsused ja püüdlused, lõputu õnneotsing.
Ja kui kõikjal näibki domineerivat sünge kollektiivne ettemääratus, väljub mõni indiviid oma otsinguil konformismist, astub teele tundmatute avaruste poole nagu Jimmy Herf – ühe tuntud arhetüübi, üksildase uitaja kehastusi, kellesarnaseid on ameerika kirjanduses loodud Cooperist Kerouacini.


Olavi Teppan