Kuidas Andrus Ansip gigandiks sai

Ajaleht Raamat nr 23

Kui Edgar Savisaar ja Mart Laar riigikogu valimiste eel televisioonis kahe gigandi heitlusi korraldasid, ei teadnud nad veel, et kõige gigantlikuma tulemuse saavutab valimistel hoopis Andrus Ansip. Ansip kogus Harju- ja Raplamaalt fenomenaalsed 22 540 häält ning erakond sai 31 kohta Riigikogus. Veel septembris oli erakonnal toetajaid üle 40 protsendi.

Pikka aega peeti Reformierakonna poliitilist nišši valimiste võitmiseks liialt kitsaks. Aastatel 1995–2003 õnnestus oravaparteil valimistel koguda 15–17 protsenti häältest. Valijad nägid neis liberaalse turumajanduse prohveteid, kes pooldasid madalaid makse ning kaitsesid isiku- ja ettevõtlusvabadust. Selliste loosungitega paraku masside poolehoidu ei võida, olgu erakonna eestkõnelejaks kas või üks Eesti krooni isadest, karismaatiline Siim Kallas. Peaministri tool õnnestus oravatel hõivata vaid siis, kui koalitsioone valimiste vahelisel ajal ümber mängiti.

Valimiste võitmiseks oli vaja otsustavalt laiendada valijabaasi. See eeldas erakonna profiili muutmist ning liidri vahetust. Kui Kallas siirdus Brüsselisse eurovolinikuks, sai erakonna liidriks Andrus Ansip, kelle imago sobis erakonnale märksa paindlikuma ja laiema kuvandi loomiseks suurepäraselt. Just siis asutigi sepistama 2007. aasta valimisvõitu.

Reformierakond panustas oskuslikult teadlaste ennustatud nihkele rahva väärtushoiakutes. Arengustrateegias “Säästev Eesti 21” väidetakse, et kuna senise liberaalse poliitika jätkamine pole enam populaarne, toimub tõenäoline paradigmanihe kas rahvuslik-konservatiivse või sotsiaalse partnerluse arengutee suunas. Sihikule võeti rahvuslikult meelestatud valijad.

Nii asuski Kristiina Ojuland propageerima eesti keele kaitset fikseeriva klausli lisamist põhiseadusesse ja Ansip võttis oma poliitilisse arsenali võitluse Tõnismäe pronksmehega. Mõistagi lisati valimisprogrammi ka ohtralt sotsiaalseid lubadusi, eelkõige sündimuse kasvu stimuleerimiseks.

Valimisedu teiseks nurgakiviks sai keskendumine heitlusele peaministrikoha pärast. Kuna riigikogu muutub üha enam kummitempliks valitseva koalitsiooni käes, pole valija jaoks enam suurt tähtsust, kes istub Toompea lossis. Oluline on, kellest saab peaminister.

Nii nagu Keskerakond samastub Edgar Savisaarega, ehitati ka Reformierakonna bränd üles Ansipi isikule, pannes ta autoriteetse isakujuna kõikjal teiste kandidaatide selja taha seisma. Tegelikult aga tagas juba kolmandatel järjestikustel valimistel valimisvõidu vastandumine Savisaarele.

2008. aasta näitab, kui jätkusuutlik on Reformierakonna uus imago.
Ühelt poolt teeb Ansipi suur populaarsus kadedaks konkurendid, kes ei jäta võimalusel tema reitingut alla kiskumata.
Teiselt poolt on populistlike loosungitega juurde võidetud valijate meel muutlik. Majanduskliima jahenedes pole enam lihtne kõigile ühtviisi meelepärane olla. Kui aga Gigant ei suuda enam teha gigantlikke tegusid, tema populaarsus kaob.

Autorist


Sotsioloog, Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Juhan Kivirähk julges pärast pronksiööd 30. aprillil 2007 avaldatud arvamusloos sügavalt kahelda pronkssõduri äraveo korraldanud Ansipi tegevuse mõistlikkuses. Ühtlasi leidis ta, et peaminister peaks tagasi astuma, sattudes nii võimuliitlaste pahameeletormi kätte.

Antud artikkel ilmub aastaraamatus „Kes?Mis?Kus? 2008”

Juhan Kivirähk