Bussiputka on teekonna algus- ja lõpp-punkt, bussi ootamise koht, kuulutuste- ja teadetetahvel, valimispropaganda- ja eneseväljenduse, suhtlemise ja kauplemise paik, klubi, pubi, rahvamaja, tasuta hotell, kemps, armastamise ja armatsemise koht, omanäoline arhitektuuriobjekt, vaatamist vääriv mitmekesine rahvakunsti ilming.
13 000 kilomeetrit Eestimaa teid, 1435 pildistatud bussiputkat – see on kahe kunstniku, Eve Kase ja Signe Kivi kolm aastat kestnud fotoprojekt, millest nüüd on saanud valmis ülipõnev raamat.
Eve Kask: „Lapsepõlves suvitasin vanematega Käsmus. Tallinna buss käis seal kaks korda päevas. Õhtuse bussi saabumine oli vägev, eriti reedeti ja siis kui Keegi tuli… Bussi vastas käidi ka lihtsalt niisama, et inimesi näha. Buss nägi väikeste majade vahel hiigelsuur välja, peale selle käisid Käsmu vahet alati riigi kõige moodsamad bussid. Inimesed kallistasid ja suudlesid – oli pidulik tunne.
Bussiputka oli eriti ligitõmbav, sest õhtuti kogunesid sinna minuvanused ja vanemad, igatahes küla kõige popimad poisid ja tüdrukud. Küll ma tahtsin nendega tuttavaks saada! Unistasin, et mind ühel päeval seltskonda kutsutakse. Seda aga ei juhtunudki ja ma tundsin end niiiii üksikuna.
Alles palju aastaid hiljem kutsus Signe mind bussiputkasid pildistama. Kuigi mul oli kole kiire, ei saanud ma ometigi „ei” öelda – just selle väljaelamata noorusromantika pärast.”
Signe Kivi: „Me pildistasime objekte, nagu portreteeritakse inimest, oodates parimat võimalikku valgust ja otsides iseloomulikumat vaatenurka. Meie eesmärgiks oli jäädvustada bussiootamise kohad just sellises järjekorras ja sellistena, nagu need Eestimaa teede ääres sel hetkel seisid.
Eve juhtis autot, pildistas, jändas mälupulkade ja arvutiga, suitsetas ja otsustas. Mina kirjutasin iga kord päevikusse kellaaja ja peatuse nime ning visandasin üles arhitektuuri koos iseloomulike märkustega. Ja jälgisin, et Eve keset teed fotografeerides auto alla ei jääks. Ja tegin süüa ja koristasin. Ja muretsesin pidevalt, et ta pildistab liiga palju. Sest kõik pildid tuli hiljem arhiveerida, et valida lõpuks üks parim kaader. Valiku tegemine võttis meeletult aega, aga me vaidlesime harva.
Meie armusime oma bussiputkadesse ja kiirustasime, et veel olemasolevaid jäädvustada. See oli hullumeelne ettevõtmine, aga me ei kahelnud kordagi.”
