Minu memme moodi

Ajaleht Raamat nr 26

Kõigepealt ütleksin, et see raamat pole läbinisti tõsine – ennemini vastupidi, loodetavasti on selles päris palju naeru- või vähemasti muigekohti. Iseasi on alltekst – sellest saavad kahtlemata kõige paremini aru need, kes mäletavad elu 1950. aastate Eestis. Stalinliku õnnepäikese sära, mida määriti pähe nii raadio kui ajalehtede kaudu, oli suurte inimeste jaoks ikka vägagi julm, laps aga elas oma elu…

See, et alapealkirjaks panin „Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest”, kõlab küll küüniliselt, kuid ometi on selles sees ka tõetera: lapsepõlv jääb õnnelikuks ka kõige raskematel aegadel – muidugi juhul, kui laste ümber leidub armastavaid inimesi.


Pikaleveninud kirjutamise algus

Kui ma takkajärgi mõtlen oma lapsepõlvele, siis mõistan, et olime üsna vaesed – ega kooliõpetajate palk ole kunagi kiita olnud – , aga sündmuste ja tundmuste poolest oli elu väga rikas. Ühiskond oli valelik, kalk ja halastamatu, kuid seda ühtehoidvamad olid pered ja sõpruskonnad. Keda võis usaldada, seda ka hoiti ja armastati.

Usun, et iga inimene võiks oma lapsepõlvest raamatu kirjutada – väiksest peast on pilk terav ja mõnigi lapsepõlvesündmus on selgemini meeles kui tund aega tagasi loetud ajaleheuudis.

Oma loo kirjutamist alustasin õige mitu korda: esimesel korral veel tudengina, kui panin paberile midagi poeemitaolist. Saatsin esimese osa Nooruse toimetusse, kus noorte autoritega tegelev Rudolf Rimmel selle armutult välja praakis, teatades, et sellistest asjadest ei luuletata, vaid kirjutatakse proosavormis. Tollal olin üksjagu solvunud, aga hiljem sain aru, et tal oli õigus.

Alustasin loo kirjutamist veel paar korda ja üks, uuel ärkamisajal paberile pandud tundelise dokumentaaljutustuse variant on mul tervikuna alleski, aga avaldamisega ma tookord ei kiirustanud. Ikka näis, et miski on paigast ära…


Ei mingit kurtmist ega süüdistamist

1997. aastal, paar kuud pärast mu ema surma, helistas Rutt Hinrikus kirjandusmuuseumist ja ütles, et ema saadetud elulood – nii memme enda kui vanaema Mari omad – olevat muuseumi võistlusel tähelepanu äratanud, ning palus memme jutu juurde ta fotot. Sorisin koos tütardega kaua memme albumites ning otsustasime, et kõige ilmekam oleks pilt, mis tehtud Haapsalus Aafrika rannas millalgi 1930. aastate lõpus, kui tulevik tundus talle helge ja oma kätega kujundatavana. Ta tegeles kodutütardega, õpetas lapsi ja õppis ise – eelmisel Eesti ajal oli kombeks käia kõikvõimalikel kursustel ning memm tegeles laulmisõpingutega Tenno Vironi juures, käis Ernst Idla võimlemislaagrites ja õppis esperanto keelt.

Jah, tegelikult pidanuks ta õppima vene keelt, kui oleks aimanud, et mõne aasta pärast tuleb just selles keeles Komi ANSV-st oma perele kirju kirjutada…

Samal ajal saatis mulle Ave Alavainu väljalõike ajalehest, kus Inta vangilaagrist kõneldes hiidlanna Marie Brever meenutas mu memme: „Mille eest seda naist karistati, pole teada. Kuid see ema oli pidevalt oma tütre ja mehe pärast muretsenud, kuidas nad hakkama saavad. Teised muretsenud rohkem kehva toidu ja kõhutühjuse pärast. Selle ema süda valutanud aga oma pere pärast.”

See oli tõesti minu memme moodi: miski polnud tema meelest üle jõu käiv, kui pere oli koos ja inimesed hoidsid ühte. Ja korraga taipasin, et kogu see lugu tuleb kirja panna hoopis rõõmsas ja rahulikus toonis: ei mingit kurtmist ega süüdistamist!

Sellegipoolest ei olnud kirjutada kerge, sest kirju lugedes läks silm vahel ikka märjaks küll.


Läbi lapsesilmade suurekssaamine

Nii mõnedki sündmused on meeles päris detailselt. Paljusid “raadiolaule” võin salmide kaupa meelde tuletada, ja mõnigi lõhn – metsmaasikate, pesuseebi, Riia sireli lõhnaõli oma – toob meelde terveid päevi.

Ema oli mul Suur Koguja: ta oli aastaid Eesti Rahva Muuseumi korrespondent ja hoidis alal kõikvõimalikke pabereid. Kui memm 1955. aastal lõpuks amnestiaga vangilaagrist vabanes, pidi ta peaaegu rongist maha jääma, sest ei jaksanud oma paberikraami täis kohvrit vagunitrepist üles tarida, aga kõik saadud kirjad tõi ta koju kaasa. Ka minu joonistused ja esimese äratulnud piimahamba, mille isa talle kirja sees oli saatnud…

Kõik peresündmused pani ta enne ja pärast vangilaagrit kirja sinisesse kladesse. Sealt saingi teada, kuidas ta Krulli sünnitusmaja aknast kuulis laulupeorongkäigu möödumist, sellal kui mina oma esimesi “leelotusi” kuuldavale lasin.

Juhuse tahtel toimus 1997. aasta laste laulupidu just minu 50. sünnipäeval, ja sealt kaasa toodud lillekimbu viisin memme haigevoodi kõrvale. Seda pidu pidi laulupeo-usku memm kahjuks vaatama telerist, ja nädal hiljem viisime lilli juba tema kalmule…

Välja mõeldud olukordi raamatus tegelikult pole, küll aga võib nii mõnigi sündmus või isik läbi lapsesilmade vaadatuna olla “tegelikust elust” üksjagu erinev.

Tegelikult ei suutnud “Seltsimees laps ja suured inimesed” ära mahutada pooltki sellest, mida raamatusse panna tahtsin. Teine osa on mul praegu pooleli – loodan väga, et selle kirjutamine kümmet aastat ei võta…


Leelo Tungal

Minu ostukorv