„Kreeka müüdid” aitab mõista olnut ja olevat

Ajaleht Raamat nr 46

“Kreeka müütide” autor Robert Graves (1895–1985), populaarne inglise kirjanik ja tõlkija, oma hilisemas elus ka Oxfordi ülikooli poeetikaprofessor, tundis sügavat huvi ajaloo, täpsemalt antiikaja kõrgkultuuride Vana-Kreeka ja Vana-Rooma vastu. Ühendades kirjandusliku ande ning oma ajalooalase kire, üllitas ta elu jooksul hulgaliselt ajaloolisi romaane ning väljapaistvaid tõlkeid ladina ja kreeka keelest.


Teaduslik põhjalikkus koos meelelahutusliku stiiliga

Esimestest on tuntuim Rooma imperaatori Claudiuse ajaloolistest faktidest konstrueeritud biograafia “Mina, Claudius” (1934, eesti keeles 1978 Hardi Tiiduse tõlkes), viimastest aga Gaius Suetonius Tranquilluse “Keisrite elulugude” tõlge inglise keelde (1957). Tänu oskusele siduda teaduslik põhjalikkus selguse ja meelelahutusliku stiiliga suutis Graves oma teoseid hästi müüa ning tema tuntuimad kirjutised on tänapäevani menukad ja neid tõlgitakse paljudesse keeltesse.

Sama kehtib ka Gravesi “Kreeka müütide” kohta, mis ilmus esmakordselt 1955. aastal Inglismaal ning millest on välja antud kümneid trükke ja tõlkeid. Praeguseks, rohkem kui pool sajandit hiljemaks, on sellest kujunenud üks klassikalise filoloogia põhitekste, mida tsiteeritakse ohtralt teistes teadustekstides, kuid mis on sobilik lugemisvara ka lihtsalt asjahuvilisele.

“Kreeka müütides” jutustab Graves ümber Antiik-Kreeka jumalate ja kangelastega seotud müüte. Seda on tehtud ka enne ja pärast teda, paremini ja halvemini, kuid Gravesi eripära seisneb äärmises põhjalikkuses ja üksikasjalikkuses; tuginedes väga suurele hulgale allikmaterjalile – raamat on varustatud ka aukartustäratava hulga viidetega –, püüab Graves kajastada iga müüdi kõiki variatsioone ja elemente, kusjuures sarnase põhjalikkusega käsitletakse nii üldtuntud kui ka vähem teada olevaid lugusid.

Esmakordse ilmumise järel pälvis “Kreeka müüdid” tunnustava tiitli “Kreeka mütoloogia esimene modernne käsitlus”. “Modernne” seetõttu, et Graves ei piirdunud sugugi ainult müütide põhjaliku kirjeldamisega, vaid lisas iga müüdi juurde ka kaasaegsetest uurimistulemustest lähtuva kommentaari, tõlgendades müüte nii ajaloolisest kui ka antropoloogilisest aspektist.


Mastaapne uurimus omas valdkonnas

Tõele au andes tuleb öelda, et Gravesi kommentaare müütide juurde on nii imetletud kui ka kritiseeritud. Paljud uurijad on leidnud, et tema kommentaarid on spekulatiivsed ja ta enda lemmikteooriate poole n-ö kaldu. Vastusena sedasorti kriitikale on Graves tauninud tüüpilist teadlaslikku kuivust ning arglikku püüet vältida julgeid oletusi ja subjektiivseid hinnanguid.

Arvestades müütide rohkust, nende kirjeldamise detailsust ja autori põhjalikke kommentaare, võib “Kreeka müüte” pidada üheks mastaapsemaks uurimuseks omas valdkonnas. Ent kuigi teos on mahukas ja mitmete omaduste poolest pigem teadustekst kui lihtne ajaviide, ei maksa lugejail ennast pelutada lasta.

Nagu juba öeldud, Graves on müüte ümber jutustades taotlenud selgust ja nauditavust – “harmoonilist narratiivi”, nagu ta ise on öelnud – ning see teeb müütide ümberjutustused meeldivaks lugemiseks ka neile, kes ei tunne mütoloogia vastu professionaalset huvi.

Mainimist väärib ka huumor, mida Graves endale puhuti lubab; näiteks seab ta kahtluse alla uskumuse, et Trooja ja Antiookia rajati pühade lehmade valitud paika, põhjendades oma skepsist asjaoluga, et “lehmade arusaamad kaubandusest ja strateegiast ei ole kuigi kõrgelt arenenud”.


Võti nii mineviku kui ka tänapäeva mõistmiseks

“Kreeka müütide” esmaväljaanne ilmus kahes köites. Ka eestinduse puhul on seda traditsiooni järgitud. Esimene köide, mis äsja eesti keeles lugejateni jõudis, koosneb lisaks põhjalikust sissejuhatusest, kus autor annab ülevaate oma müüdikäsitluse põhimõtetest ja raamatu ülesehitusest, veel saja neljast konkreetseid müüte käsitlevast peatükist. Esimeses peatükis on kirjeldatud ja kommenteeritud Pelasgi loomismüüti, viimases Theseuse surma.

Nende kahe vahele mahub käsitlusi Athenast, Zeusist, Herast, Dionysosest, Aphroditest, Narkissosest ning paljudest teistest tuntud ja vähem tuntud mütoloogilistest tegelaskujudest. Teine köide, mis peaks eesti keeles ilmuma 2010. aasta teisel poolel, algab Oidipuse müüdist ja lõppeb Odysseuse kojujõudmisega oma eksirännakutelt.

“Kreeka müüdid” ei ole mitte ainult põhjalik teejuht kaugesse minevikku, vaid ka tänapäeva, meid ümbritseva kultuuri sisse. Nüüdisegne kultuur sisaldab ju ohtralt allusioone kreeka mütoloogiale, ehk isegi rohkem kui ükski varasem kultuur või ajastu, sest kui varem inspireerisid kreeka mütoloogilised jumalad ja heerosed kunstnikke ja kirjanikke, siis nüüd õhutavad nad ka filmiloojate fantaasiat. Suur osa tänapäeva kultuurist on paremini mõistetav just kreeka mütoloogia ja “Kreeka müütide” valguses.


Priit Põhjala

Minu ostukorv