Läänerinde valus lugu

Ajaleht Raamat nr 51

Antony Beevor on eesti ajaloohuvilistele tuntud peamiselt kahe varasema raamatu, „Stalingradi“ ja „Berliin 1945“ poolest. Suuresti tänu nende menule sai Beevorist üks kaasaja populaarsemaid ajalooraamatute autoreid. Teise maailmasõja sündmustest on ilmunud lõputu rida raamatuid ning tekib küsimus, miks paistavad silma Beevori käsitlused? Enamasti tõstetakse tema puhul esile suurepärast oskust luua üldpilti, välja tuua huvitavaid väikeseid lugusid suure draama keskel ning kõigest sellest kirjutada ladusas stiilis.


Tegevuspaik – läänerinne

Beevori seni uusim bestseller „D-Päev: Normandia lahing“ viib tegevuspaiga läänerindele, mis on meie lugeja jaoks natuke võõram paik. Kuid oleks vale arvata, et elu läänerindel oli võrreldes idarindega lihtne jalutuskäik. Pärast Normandia dessanti olid liitlasvägede kaotused umbes 2000 meest diviisi kohta kuus, kuigi sel ajal olid idarindel nõukogude vägede arvestuslikud kaotused ca 1500 ja saksa vägedel 2300 meest. Ning ka läänerindel ei olnud sõjategevus sugugi ainult armeede võitlus. Risttule alla jäänud kohalikke hukkus dessandi alguses üksnes esimese ööpäevaga üle 3000.

Isegi Stalin tundis D-Päeva ehk Normandia dessandi alguse ees aukartust. „Kogu sõjaajaloo jooksul,“ kirjutas ta Churchillile, „ei ole sellist ettevõtmist varem olnud.“ Selles suurejoonelises üle La Manche’i toimunud invasioonis osaleja – olgu ta siis sõdur, madrus või lendur – ei unusta seda vaatepilti mitte iialgi. Samuti ei unusta seda iial viimasel hetkel Normandia rannikul alarmeeritud saksa kaitsjad. See oli kindlasti suurim invasioonilaevastik, mida kunagi nähtud on.


Dramaatilised kirjeldused dessandist

Kuid hoolimata pikast ettevalmistusest ei sujunud kõik sugugi ladusalt. Näiteks kirjeldab Beevor, kuidas dessandi eel heitsid USA lennukid 13 000 tonni pomme sakslaste kaitseliinidele, kuid soovist kogemata mitte tabada oma vägesid lendasid nad risti rannajoonega, mitte piki seda, ning seetõttu läksid enamik pomme mööda. Esimese laine ellujäänud vaatasid iiveldusega järgmise laine saabumist kiviselt kaldalt rannavalli varjust.

„Mõned mehed nutsid, teised vandusid,” meenutas üks 116. jalaväerügemendi nooruke ohvitser. „Ma tundsin end pigem operatsiooni pealtvaataja kui selles osalejana.” Ta suu kuivas hirmust, ometi tundis ta kanget vajadust suitsetada. Kui rambid alla lasti ja kuulipildujad tule avasid, kirjutas üks Wisconsinist pärit seersant: „… pudenesid mehed justkui maisitõlvikud konveierilindilt”. 13 haubitsaid vedavast amfiibautost uppus 11. Kalli hinnaga õnnestus esimese päevaga kaldale saada 18 772 ameerika sõdurit. Beevor rõhutab lõpliku edu saavutamisel tankide ja hävitajate pideva tule tähtsust – laevade kahurid olid tulistamisest nii kuumad, et neid tuli jahutamiseks pidevalt voolikutest kasta.


Hinnangud tuntud väejuhtidele

Beevor ei halasta oma hinnangutes ka kõige mainekamatele väejuhtidele. Nii ütleb ta näiteks, et „Hoolimata oma märkimisväärsetest võimetest ülimalt professionaalse sõjamehe ja sõdurite esmaklassilise väljaõpetajana, oli kindral Montgomery hämmastavalt upsakas, mis päris kindlasti tulenes mingisugusest alaväärsuskompleksist“ või et „Ainult de Gaulle oleks võinud kirjutada Prantsuse armee ajaloo, isegi vihjamata Waterloo lahingule.“ Ööl enne dessanti nimetanud de Gaulle Churchilli „gängsteriks“ ja Churchill de Gaulle´i „reeturiks“. Mõnevõrra paremas valguses tõuseb esile Eisenhower, kes tõmbas päevas neli pakki Cameli sigarette ning vaatas pisar silmanurgas, kuidas langevarjurite lennukid Inglismaal õhku tõusid ning suuna Prantsusmaale võtsid.

Saksa väejuhatuse tegevus saab Beevorilt üsna hävitava hinnangu, sest Hitler uskus pimesi Atlandi kindlustuste püsimisse ning sakslaste käsuliini oli sisse kirjutatud selline absurdsus, mille tõttu dessandi päeval keskset juhtimist lihtsalt ei olnud ning vastutus jagunes Rundstedti ja Rommeli vahel, kes omavahel kuidagi kokkuleppele ei jõudnud. Just sakslased olid omal ajal sõjandusse toonud tugeva kindralstaabi rolli, kuid nüüd see neil sisuliselt puudus.


Detailide ja faktidega pikitud

Raamat ei keskendu muidugi ainult dessandile endale, see võtab enda alla umbes poole kogu mahust. Juttu on ka atentaadi plaanimisest Hitleri vastu, Falaise´i kotist ning muudest sündmustest kuni Pariisi vabastamiseni. Beevor hoiab kirjutades pinget üleval, kuigi möönab, et suur osa saksa vägedest Prantsusmaal olid siiski võrdlemisi kehva väljaõppega. Vahele pikib ta mitmesuguseid detaile ja fakte, nagu näiteks loo rannakaitses tegutsenud nn kõrva- ja kõhupataljonidest, mis koosnesid sõduritest, kes olid saanud kas kõhuhaava või kaotanud kõrvakuulmise – tõeliselt sürreaalne olukord, kui asi puutus käskude andmisse lahingus. Paljudele võib üllatav olla ka fakt, et tervelt viiendiku Prantsusmaal olevatest Saksa vägedest moodustasid üle tulnud poolakad ja venelased, kes omakorda sageli tapsid oma sakslastest ülemused ja andsid end liitlastele vangi.

Kasutades varem kahe silma vahele jäänud ja uusi materjale 5-6 riigi enam kui 30 arhiivist on „D-Päev“ Normandia lahingu siiamaani kõige eredam ja paremini uuritud ülevaade.


Aksel Rühi