Sofi teine tulemine

Ajaleht Raamat nr 8

“Stalini lehmade” autoril Sofi Oksasel on eesti keeles ilmunud teine raamat, “Baby Jane”. Seekord on märksõnad paanikahäire ja geikultuur.


Kas kannatasid ka “teise raamatu” sündroomi all, oli seda raskem kirjutada kui esimest, “Stalini lehmi”?


“Baby Jane” ei ole tüüpiline teine raamat, sest alustasin sellega  juba paar aastat enne “Stalini lehmade” kirjutamist. Tõsi küll, siis oli tekst näidendi vormis. Pärast “Stalini lehmi” võtsin selle pooliku näidendi ja märkmed uuesti kätte ja avastasin, et teema on endiselt oluline ning tahan selle valmis kirjutada – seekord juba proosana.


Kas “Stalini lehmade” kõmu on veel õhus või nüüdseks kadunud?


Oleneb, mida pidada kõmuks. Lugejad kirjutavad endiselt ja see on Soome raamatukogudes üks enim laenutatud raamatuid. Kirjutatakse ka Eestist ja tagasiside on positiivne.  2007. aastal ilmub raamat rootsi keeles, seejärel taani ja norra keeles. Pärast esimest raamatut ilmub samades keeltes ka “Baby Jane”. Kirjastaja on nendes riikides Bazar.


Kas sa oled taotluslik šokikirjanik või on see juhus, et sinu raamatud on teemadel, millest muidu väga ei räägita?


Ma ei pea ennast kõmukirjanikuks. Enda arust kirjutan tähtsatel teemadel, mida peaks arutama ja mille üle avalikult ei räägita piisavalt. Eks see ütleb rohkem lugejate ja media kohta, kui nad tahavad mind pidada kõmukirjanikuks. See näitab nende väärtushinnanguid, mitte minu.


“Stalini lehmadel” ja “Baby Jane´il” on osalt sarnane ülesehitus, eriti haiguse teema. Mida pead “Baby Jane´i” tähtsamateks teemadeks, millele soovid tähelepanu tõmmata?


Paanikahäireid ja söömishäireid on hakatud diagnoosima alles viimastel aastakümnetel, ehkki tegelikult on need eksisteerinud juba ammustest aegadest. Terminitena kuuluvad need moodsa medikaliseerunud ühiskonna juurde, mille oht on see, et iga häda jaoks otsitakse erinevat tabletipurki. Tabletid aga ei ravi haigust, vaid selle sümptomeid. Soomes läheb praegu asi paremuse poole, aga 90ndatel oli tabletipalavik kõrgpunktis. Kui müügile tulid kolmanda põlvkonna antidepressandid, peeti neid lahenduseks kõigile haigustele ning muule ravile ei pööratud enam tähelepanu. Meeleoluhäiretest kirjutades on minu eesmärk, et neid inimesi ei peetaks hulluks ja et nad läheks kergemini ravile ning räägiks oma kogemustest, mis aitaks teistel jõuda äratundmisele. Meeleoluhäiretega inimesed tunnevad sageli, et nad on oma murega üksi – antidepressante võtavad Soomes üle 200.000 inimese.
Paanikahäirete kohta pole kirjandust peaaegu üldse – sellest on kirjutatud metafooride kaudu ja sümbolistlikult. Seetõttu tahtsin kirjutada paanikhäirest nii, et raamatus on ka täpne diagnoos paika pandud. Üllataval kombel avastasin raamatut kirjutades, et paanikahäiretest polnud leida peaaegu üldse materjali. Söömishäiretest on palju kirjutatud, aga paanikahäired on nii ilukirjanduses kui teaduslikes uurimustes ebaseksikas teema, mis ei vii ravivõimalusi edasi. Samas on paanikahäire sama tavaline kui söömishäired.


Kuidas võrdled gei- ja bikultuuri Tallinnas ja Helsingis, kas Soomes on see palju avalikum?


Helsingis on Põhjamaade suurim geide ööklubi, DTM. Võib öelda, et Helsingis on palju homopidusid ja seda ka Skandinaavia mõttes. Tallinnas on homopidusid- ja baare vähem ning need on kinnisemad. Ma pole küll Tallinna scene´iga niivõrd kursis, et kohalike kohta täpsemalt öelda. Helsingi homobaarides käib ka palju heterosi ja seal käimine pole enam nii stigmatiseeriv kui vanasti. Jah, Helsingis on homodel üsna lihtne elada. Peab siiski rõhutama, et Helsingi ja ülejäänud Soome on väga erinevad.


Kas tunned Soomes, et sind tahetakse liiga palju seostada eestluse või gooti-temaatikaga?


Mind lahterdakse hirmus tihti gootkirjanikuks, aga see on jabur, sest ma ei kirjuta gooti romantikat või õudusjutte. Ega siis kokandushuviga kirjanikke ei nimetata kokandusautoriteks, vaid ikka neid, kes kirjutavad kokaraamatuid. Mina aga ei kirjuta gooti romantikat, kuid mind kutsutakse gootkirjanikuks. Ma ei väida, et ma ei kasutaks kunagi tulevikus kirjutades gootromantika võtteid, aga vähemasti seni pole ma seda teinud ja lähitulevikus ei kavatse ka teha.
Soomlased nagu ei saa aru, et ma olen sündinud Soomes, tavaliselt ikka küsitakse stammküsimusi, et millal kolisid Soome, mis vahet on soomlastel ja eestlastel, kas eestlannad on naiselikumad kui soomlannad ja miks see nii on või et kas ma pean ennast rohkem eestlaseks või soomlaseks. Ja kui ma selle viimase küsimuse peale ütlen, et ma ei tea, siis hakatakse uurima, et mitu protsenti ma olen eestlane ja mitu protsenti soomlane. Mul on sellistele küsimustele siiralt keeruline vastata, sest aus vastus ajakirjanikele enamasti ei kõlba. Näiteks Tallinna ja Helsingi elanikel on kindlasti vähem erinevusi kui tallinlase ja mõne pisiküla elaniku või helsingilase ja rovaniemilase vahel.
Ajakirjanikud otsivad vastuseks stereotüüpe, aga mina ei taha neid anda.


“Stalini lehmade” avaldamise järel tahtsid kõik teada, palju on selles raamatus sinu enda elu. Kuidas on uue raamatu puhul?


Umbes sama moodi. Kollasele ajakirjandusele ja meediale näib huvi pakkuvat üksnes see, kui palju vähemalt tundub olevat kirjaniku tegelikust elust. Näiteks paanikahäirete teema ajakirjandusele huvi ei pakkunud, vähemasti pärast seda, kui ütlesin, et mina ise pole paanikahäirete all kannatanud. Küll aga hakati huvi tundma lesbilisuse vastu, kui vastasin, et jah, ma olen biseksuaalne.


Mida teed peale kirjutamise?


Tööd on nii palju, et ma pole jõudnud keskenduda õpingutele Lavakunstiülikoolis. Peale ilukirjanduse kirjutan ka ajalehtedele artikleid teatri ja kirjanduse kohta ning aeg-ajalt ka kolumne. Nii et peale kirjutamise ma midagi muud ei tee, olen vabakutseline kirjanik.


Mis järgmiseks? Kas võtad uuesti ette Eesti-teema?


Olen juba võtnud. Kirjutan näidendit “Puhastus” ja selle tegevus toimub Eestis 1992. aastal. Teemaks on muuhulgas seksuaalvägivald. Esietendus on 2007. aasta veebruaris.


Tauno Vahter